Reinsalu: riigikontroll oleks pidanud hindama, kas valitsuse otsus hambad ristis lennuliiklust vee peal hoida oli majanduse laiema arengu mõttes arukas või mitte

Toonase valitsuse liikmena ei meenu mulle ühtki nii pikalt ja pidevalt läbi räägitud teemat. Mäletan toonast nõukogu juhti Erki Raasukest üpris veenvalt asju seletamas. Eile sai Raasuke juhtimise elutööpreemia, täna tuleb välja, et otsuseid ettevõtte tuleviku suhtes tehti ratsa.

Majandusminister Parts tõi kolm sisulist alternatiivi valitsuse ette ja valitsuse arusaamine ilma mingite eriarvamusteta oli, et lennuühendused peavad säilima ja selleks tuleb toetada peakorteriga Tallinnas asuvat ettevõtet. Majandusanalüüse lennuühenduste kaudse mõju kohta SKP-le oli toona laual mitmeid. Ühe oli Tallinna Lennujaama tellimisel koostanud Maris Lauri.

Riigikontroll ütleb oma raportis, et tema neid analüüse ei hinnanud. Samas just selles peitubki asja põhituum: kas valitsuse otsus hambad ristis need aastad lennuliiklust vee peal hoida oli majanduse laiema arengu mõttes arukas või mitte. Siin oleks riigikontroll võinud võrrelda meie toonast valikut Leeduga. Igal juhul kirusid toona Leedu poliitikud omavahel suure suuga, et nad ei hoidnud oma ettevõtet vee peal. Mäletan toona Ungari üht ministrit, kes rääkis nende kogemusest: kui kord on oma pealinnas asuv ettevõte kinni pandud, siis seda enam taastada pole võimalik. Konkurendid lõikavad kavatsuse lihtsalt läbi.

Üks oluline asi oli raportis selgelt välja öeldud, nimelt küsimus sellest, kas riigikontrolli arvates valitsuse teistsugune taktika oleks päädinud Euroopa komisjoni teistsuguse otsusega. Järeldus riigikontrollil oli, nagu aru sain, et ei oleks. Riigikontrolli raportist ei selgu selgelt vastust lihtsale küsimusele: kas valitsus oleks pidanud siis Estonian Airi pankrotti laskma ja kui, siis millal? Ja kui see nii on, kas siis riigikontrolli hinnangul peaks samamoodi tegema uue lennuettevõttega või mitte? Need ongi poliitilised valikud, mis otsustajatel laual olid.