Link kopeeritud!

Relatiivsuse poolt suunatud elu


Mitmekülgne füüsik, teadusjuht ja pedagoog Harry õiglane on Eestis enim tuntud teaduse popularisaatori ning entsüklopedistina. ENE-s markantse Gustav Naani asetäitjana töötanud mitmekülgne teadlane on oma tagasihoidlikkusega jäänud ehk liigagi varju.

Ka Elyseé restoranis roogi valides ei jäta leebe tagasihoidlikkus õiglast maha. "Ma pole nii kaua restoranis lõunastanud, et kindlasti valin mingi vale roa," tähendab ta. Ent lohutab siis: "See on nagu kinoga. Kui seal ammu käinud pole, satud kindlasti mingile kehvale filmile."

Püssid põllult leitud

Harry õiglane ei eita, et elus on ta paljutki näinud. "Mäletan seda aega, kui algkooli esimestes klassides olles Eesti allveelaevade jaoks vanarauda kogusime." Rakvere lähedasest külast pärit teadusmees mäletab sedagi, kuidas sõja alguses mehed metsa läksid. "Meestel oli palju tegemist, ja siis näidati mulle põllul kätte kohad, kus ma pidin kaevama. Kaevasingi välja vintpüsse ja padruneid, mis omal ajal pärast Vabadussõda olid ära peidetud," meenutab tol ajal kolmeteistkümneaastane poisike olnud õiglane, kes Nõukogude ajal on üheaegselt olnud sellistel ideoloogiliselt tähtsatel ametikohtadel nagu Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudi direktor ja ENE peatoimetaja asetäitja.

Tartu ülikooli 1945. aastal matemaatikat õppima läinud poisist sai ometi füüsik. "Esimese kursuse lõpul võttis füüsikateaduskonna juhtkujusid Anatoli Mitt pähe, et teeb minust füüsiku. Korraldati ajaloolaste ekskursioon Leningradi ning Mitt võttis sinna mindki ühes sõbraga kaasa. Tagasiteel otsis ta välja suure puskaripudeli, jootis meid sellega ja niisugustes tingimustes oli täitsa selge, et pääsu pole," naerab Harry õiglane ning kinnitab, et see oligi õige valik. "Leidsin kesktee, kus läks vaja nii matemaatikat kui ka füüsikat."

Tuumapommist ei saanud asja

Enamjaolt on Harry õiglase uurimistöö olnud seotud elementaarosakeste füüsikaga. 50. aastate algus oli aeg, mil aatomipommi tegemine muutus hästi aktuaalseks. "Akadeemik Aksel Kipper oli tuumapommindusega seonduvast väga huvitatud ning tahtis mulle anda teemaks uraani isotoopide eraldamise elektriväljade abil," meenutab õiglane. "Ma siis natuke rehkendasin seda ning selgus, et tolleaegsest Tartu jõujaamast oleks asja käimapanemiseks väga palju puudu jäänud. Selle peale sain rahulikuma teema."

Salastatud töödega pole õiglane kokku puutunud. "Kipperi astrofüüsikauuringud läksid küll termotuumapommi küsimustega kokku ning need olid salastatud. Kord saadeti talle Ameerikast kiri ja küsiti, millised on tema tulemused ühe probleemi asjus. Pärast pikka asjaajamist ja õiendamist lubati tal saata vastus, et tema ja ameeriklaste valemite vahel ei ole vastuolusid," naerab õiglane.

1957. aastal ilmus Harry õiglase kirjutatud "Vestlus relatiivsusteooriast", mis oli pärast 1930. aastal ilmunud Jüri Nuudi raamatut "Millest kõneleb Einsteini relatiivsuseõpetus" teine eesti keeles ilmunud vastavat ainet käsitlev teos. Polnud veel möödas ajad, mil relatiivsusteooria NSV Liidus põlu all oli, ja nii sattus õiglase raamat olema ka esimene omataoline kogu tollases Liidus.

"Lõpetasin selle raamatu käsikirja just Ungari sündmuste ajal. Esimesena kirjutas Liidus relatiivsusteooria kaitseks artikli Gustav Naan, ent asi jäi ikka ebamääraseks. Teadlased võisid sellest rääkida, aga lai publik teada ei tohtinud," lausub õiglane. "Siin ilmus see raamat arvatavasti lihtsalt meie Glavliti teadmatusest." Kui ajad vabamaks muutusid, tehti õiglasele ettepanek raamat vene keelde tõlkida ning nii sattus see olema esimene populaarteaduslik teos relatiivsusteooriast ka vene keeles. Igaks juhuks pandi siiski pealkirjaks "Suurte kiiruste maailmas" - nagu autospordikäsiraamatule.

"Venemaa lugejatelt sain väga palju kirju," meenutab õiglane. "Kõige huvitavam kiri tuli ühel Põhjamere saarel asuva tuletorni vahilt, kes ütles, et tema on selle raamatu igatpidi läbi lugenud."

Otsustav relatiivsusteooria

Relatiivsusteooria on üldse Harry õiglase elus olulist osa etendanud. "44. aasta kevadel otsustasin Rakvere keskkoolipoisina millegipärast minna saksa lennuväe abiteenistusse. Tagantjärele ei saa aru, miks ma läksin, veel vähem mõistan, miks vanemad lubasid. Kiviõlisse tuli üks eestlasest ohvitser, kes pidas meile loengu relatiivsusteooriast. See avaldas mulle nii sügavat muljet, et tükati veel mäletan seda juttu - kuidas ta esines ja milliseid näiteid tõi."

Loe veel

Relatiivsusealane raamat pole ainus Harry õiglase kirjutatu. On ilmunud veel raamat elementaarosakestest, teine füüsikast üldisemalt, aga ka õpikuid. "Elementaarosakeste raamat oli tegelikult keskpärane, aga selle teeb huvitavaks see, et sinna tegi illustratsioonid mu hea sõber Sass Suuman," ütleb õiglane ja laseb 1963. aastal ilmunud raamatut lehitseda. "Selle raamatu puhul on illustratsioonid jäävama väärtusega kui sisu," tõdeb autor lakooniliste ja samas elavate piltide kiituseks. "Suuman lähtus põhimõttest, et illustratsioonid oleksid nagu tahvlijoonised."

Korda loov kaos

Ka ENE peatoimetaja asetäitjaks sattus Harry õiglane pooljuhuslikult. "Olin kirjastuses ringi liikunud, seal tekkis idee anda välja väike teatmeteose-laadne asi. Moodustati töörühmake. Siis aga tuli Moskvast käsk entsüklopeediat= e tegemiseks ning mina jäin sellegi töörühma. Akadeemik Eichfeldi peatoimetajaks olles asi ei liikunud, siis loeti ta lõssenkistide punti ning kohta pakuti Naanile. Too seadis tingimuseks, et Harry õiglane saab tema asetäitjaks. "Teine asetäitja oli Richard Kleis ja tema tegutses ka Tartus," meenutab õiglane. "Naan oli omamoodi vastuoluline isiksus. Ega ta kellelegi liiga teinud. Ta oli nii suur egoist, et ei vaevunud teisi nöökima ka. Temast oleks võinud saada üks tõsine kuju poliitikas, on kahju, et ta valis selle teise tee."

Entsüklopeedia teise trüki tegemise ajaks kolis Harry õiglane Tallinna. "Ei saagi päris aru, kuidas praegune trükk läbi riigikordade muutuste siiski ühtlaselt ilmunud on," ütleb entsüklopedist õiglane, "see on maailmas kindlasti unikaalne entsüklopeedia."

Praegu loeb Harry õiglane Pedagoogikaülikoolis teoreetilise füüsika õppetooli juures teoreetilise füüsika ja astronoomia kursust. "Selle koha sain ka tänu oma kunagisele relatiivsusteooria-raamatule,sest õppetooli juhataja Romi Mankin, kes mind kutsus, ütles mulle, et temast sai füüsik ehk just tänu sellele raamatule, mis talle õigel ajal kätte sattus," toonitab füüsikateoreetik õiglane veel kord juhuse osa meie maailmas. Pedagoogikaülikooli füüsikateoreetikute seltskond jätkab Harald Kerese ja Aksel Kipperi Tartus algatatud koolkonda, ent uurimisteemad on muidugi uued. "Praegu on kõige põnevamad asjad juhuslikud protsessid, mis määravad kogu evolutsiooni. Maailm on mittelineaarne kaose taustal ja ole siis lahke ning katsu midagi ette ennustada," ütleb Harry õiglane. "Olen oma elus kokku puutunud nii paljude koloriitsete inimestega, et tahaks kirjutada neist mälestusi, aga millal aega saan, seda ennustada ei oska."

TIIT KäNDLER

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare