Link kopeeritud!

Rene Mäe: Intellektuaalide hea uus leib

 (29)
Rene Mäe: Intellektuaalide hea uus leib
.

Möödunud kevadel omandasin Tallinna ülikoolis sotsioloogia magistrikraadi (sekka semester Soomes ja Tartu ülikoolis). Ülikoolis õppimisega paralleelselt õnnestus mul teha võrdlemisi palju erialast tööd, nende seas osalemine teadusprojektis uurijana, õppejõutöö ja õpetajatöö keskkoolis, teadusartikli avaldamine, ning saada ka kaks arvestatava suurusega stipendiumit iseseisvaks tegevuseks.

Hoolimata sellest, et teadusmaailm hakkas koduseks muutuma, otsustasin, et püüan kuue aasta pikkuste õpingute järel tegutseda akadeemilisest maailmast väljaspool.

Kaitsesin magistritöö juuni algul. Seejärel töötasin vabatahtlikuna ühes Prantsusmaa siidrifarmis. Tulin Eestisse tagasi detsembri alguses ning olen viimase kuu sisustanud elukoha- ja tööotsingutega. Nii olen hakanud märkama sarnasusi töö- ja kinnisvaraportaalide vahel. Mõlemad jätavad mulje, et häid pakkumisi on tuhandeid – vali ainult sobiv ja kandideeri! Aga eks „kõik ju teavad”, et „päris” töö- ja elukohapakkumised pole ealeski liikunud mitte portaalides, vaid seltskondlikel sündmustel ja tuttavate-tuttavate-tuttavate kaudu.

Praeguseks olen lennuta­nud CV kahte raamatupoodi – esimese puhul otse juhatajale, pärides vabade töökohtade järele (eitav vastus), teisele kandideerisin avaliku konkursi alusel (ei kutsutud töövestluselegi). Ma ei ole välistanud klienditeenindajana töötamist, ainukeseks kriteeriumiks on see, kuivõrd töö jätab aega ja ruumi enese harimiseks ja iseseisvaks mõttetööks. Nii olemegi (teiste kõrgharitud töötute) sõpradega mõnele peole, kunstinäituse avamisele või raamatuesitlusele minnes naljatanud, et läheme vaatame, ehk saab mõne põneva tööotsa ja leibagi lauale.

Samal teemal:

See, kes anub tööd

Kuna võin nüüd öelda, et olen vähemalt teatud piirini mentaalselt ja sotsiaalselt läbi tunnetanud sotsiaal- ja humanitaarteadustes kõrgharitud töötu perspektiivi igapäevaelule, panustan viimaseil päevil üles kerkinud selleteemalisse arutelusse.

Sotsioloog Airi-Alina Allaste pakkus oma artiklis „Noor, haritud ja töötu?” (EPL/LP 12.01) häid kontekstiloovaid tõlgendusi. Näiteks: hariduse kättesaadavuse tõus ei too tingimata kaasa suuremat tööhõivet ega garanteeri kõrgharitutele (erialast) tööd; mitmes valdkonnas tegutsemine on muutumas tavapäraseks, eriti kultuurisfääris. Ta väidab, et „täna­päeva ühiskonna haavatavaim rühm ei ole proletariaat, vaid prekariaat – kelle sekka kuuluvad sageli ka haritud inimesed, kes ei leia sobivat tööd”. Niisiis – kes on prekariaat?

Sotsioloog Andrew Ross väidab, et prekaarsus on tuletatud ladinakeelsest sõnast precor, mida võiks sõnasõnaliselt mõista kui „olema sunnitud oma töö säilitamist anuma ja paluma”. Üldiselt viidatakse prekaarsuse mõistega kõikvõimalikele ebakindlatele, paind­likele ekspluateerimise kujudele: illegaalsest, hooajalisest ja ajutisest töötamisest kuni kodustele või ajutistele töödele, mida tehakse alltöövõtjana, vabakutselisena või nn iseendale tööandjaks olles.

Muu­hulgas tähistatakse selle mõis­tega ajutisuse ja ebakindluse laienemist töömaailmast väljapoole: probleemseks osutub eluaseme leidmine, tervisliku (sotsiaal)elu alalhoidmine. Ehkki nii Eestis kui ka mujal on prekaarsuse mõiste leidnud laialdast kasutust kuns­tiringkonnas ja kultuuritöötajate töömaailmale keskenduvas uurimistöös, on seesama Andrew Ross täheldanud, et mõistet võib laiendada üha enam ka intellektuaalsele tööle ülikoolides ja laiemalt teadusmaailmas, kus töölepingud ja teadusprojektid pea erandi­tult tähtajalised ning kus sageli otsitakse ülikoolitöö kõrvale ka lisasissetulekut.

Kui lugeda Margus Kiisi artiklit Eesti Ekspressis („Proletariaadi diktatuur”, 17.01), tundub, et prekaarsuse mõiste seletusjõud ei pruugi olla sugugi väike ka Eesti teadustöötajate puhul. Juhtubki, et me ei räägi enam konkreetsest rühmast, kes vajab „abi” ja tähelepanu (humanitaarid, kunstnikud), vaid töövaldkondade ülesest nähtusest, mis võib mõne aja möödudes tabada kasvõi IT-sektori inimesi, kes töötavad samuti projektipõhiselt ning saavad ladusalt tegutseda ka enda keele- ja kultuuriruumist väljapool.

Loe veel

Allaste pakub välja libe­ral-arts-tüüpi õppekavade juurutamise, Kiis soovib õppejõudude palgatõusu ning Linn Nagel („Kuidas ma tööd otsin”, EPL 15.01) ootab rohkem usaldust potentsiaalsetelt tööandjatelt; mina aga arvan, et mõistlik on jätkata arutelu ning oodata mõne tööta reaalteadlase, inseneri või IT-haridusega noore töötu lugu oma igapäevaelust. Võib-olla ilm­neb siis, et tegemist ei ole vaid mõne üksiku filosoofi, sotsio­loogi või ajaloodoktorandi probleemiga.



„Mis meist saab?”

… on artiklisari, kus Eesti noored räägivad oma väljavaadetest tööturul ja Eesti ühiskonnas.

Sarja avaloos („Tahan Iirimaale tagasi”, 9.01) kirjutas Carmen Palmiste, et talle kui noorele emale on Eestis probleemiks pikk lasteaiajärjekord ja madal palk, mis sunnib väikelapse ema korraga kolmes kohas töötama.

Sarja teises loos („Noor, haritud ja töötu?” 12.01) kirjutas sotsioloog Airi-Alina Allaste sellest, kuidas haritud noorte erialased väljavaated tööturul on halvenenud paljudes arenenud maades.

Kolmandas loos („Kuidas ma tööd otsin”, 15.01) kirjutas Tallinna ülikooli filosoofia eriala lõpetanud Linn Nagel, kuidas ta juba kuus kuud töötuna arvel on ning kuidas tööandjad ei kipu varasema kogemuseta noori usaldama.

Täna ilmuvad sarja 4. ja 5. lugu. Hea lugeja – kui tunnete, et soovite selles artiklisarjas oma kogemusest kirjutada, palun võtke toimetusega ühendust arvamus@epl.ee

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare