Repliik: abi oleks alkoholikartellist

"Kui mõisnikule näis, et küla mitte kõiki ülejääke kõrtsi ei toonud, siis saatis ta oma agendid viinavaatidega talust talusse, kes koha peal kaubad, peaasjalikult lina, halja vedeliku vastu välja vahetasid,” on majandusteadlane Nikolai Köstner (1889–1959) kirjeldanud Liivimaa 18. sajandi lõpu talvist maaelu.

Tollastel mõisnikel oli üsna suur vabadus ise valida, kas nad juhinduvad ainult ahnusest või ka moraalist. Tänapäeva suurtel alkoholitootjatel ja -müüjatel nii suurt vabadust ei ole, sest omanikud tahavad näha müügitulu ja kasumi suurenemist.

Selleks et saavutada müügi kasv kahaneva rahvastikuga turul, nagu on Eestis, tuleb meelitada alkoholi tarbima ka need, kes seda seni veel ei tarbi. Eksport aitab samuti, aga n-ö noorsoojookide arendamine ja suur erutus piirangute pärast näitab, et ka Eesti siseturg huvitab alkoholitootjaid endiselt. Kasvule orienteeritud majandusloogikat on raske lõhkuda. Ent terviseedendajad ja alkoholimüüjad saaks osalt ühele poole rindejoont tuua sellega, kui lubada tootjatel ja müüjatel sõlmida hinna tõstmisele suunatud kartelle. Hinna tõstmine aitab majandustulemusi parandada müügikogust suurendamata.