Repliik: ajaloo iroonia Türgis

Kaks kümnendit tagasi keelati Türgis Recep Tayyip Erdoğanil poliitikas osalemine ja ta pandi vangi. Praegu on keelajaks Erdoğan ise. Keelati Twitter, keelati Erdoğani kritiseerida kodus ja välismaal, keelati vabadus üle 150 ajakirjanikule ja kümnetele tuhandetele türklastele. Ajaloo irooniana ei ole ta mitte esimene vangistatud äärmuslane, kes oma vangistajate meelehärmiks kerkib mõne aja möödudes nende süüdimõistjaks.

Diktaatori sõnul on vahistatud kõigest kaks ajakirjanikku. Ülejäänud on tema jutu järgi terroristid, relvakandjad või röövinud sularahaautomaati. Me võime ju sellest kirjutada ja Erdoğani hukka mõista, aga teda see ei huvita. Tal on vabadus teha kõike - ainult temal ja mitte kellelgi teisel. Kui suurt rolli tema selliseks muutumisel mängis kahe kümnendi tagune poliitikakeeld?