REPLIIK: Eepilised filmid

Poliitikud on aeg-ajalt kutsunud kultuuritegelasi üles jääma oma liistude juurde.

Seda rõõmustavam on aga see, kui poliitikud ise oma liistude juurde ei jää – ning astuvad samme kaunite kunstide valdkonnas. Nii töötab näiteks Mart Laar praegu filmi „Ümera jõel” stsenaariumi kallal ja on küsinud Eesti filmi sihtasutuselt selleks stsenaariumitoetust. Mõnevõrra kahju, et Eesti ajaloofilmide teemaks eelistatakse lihtsaid eepilisi käsitlusi „Detsembrikuumuse” ja „Nimed marmortahvlil” laadis. Teemasid, kus on lihtne öelda, kes on oma, kes võõras. Millal hakkavad ajaloofilmide tegijaile huvi pakkuma subtiilsemad lood, mis näitavad ühe inimese lugu, tema valikuid ja murdumist (inspiratsiooni võiks pakkuda kas või Jüri Kuke lugu)? Või on see liiga raske?