Suur pahandus kuldsõduri ümber, mille viis Tõnismäele noor kunstnik Kristina Norman, toob teravalt ilmsiks selle, kuidas ka Eesti kunstielus hakkavad tekkima „head ja halvad”, „omad ja võõrad”, „toetajad ja õõnestajad”. Eesti võimud näikse soosivat kultuuri, mis hingab valitsusega samas rütmis: vabadussammas, „Tuulepealne maa”, „Detsembrikuumus” ja „Märkamisaeg”. Kõik see, mis seda kaanonit küsimärgi alla seab, on taunitav.
Jättes kõrvale selle, kas kuldsõdur oli provokatsioon või mitte (üleüldse: mis küsimus see on? kas provotseeriv kunst on keelatud?), heitkem pilk Eesti kõige ülimasse seadusraamatusse – põhiseadusesse. „Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad,” võib sealt lugeda. Edasi: „Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.” Kas tõesti?
