Mõtlesime toimetuses selle uudise taustal küsida, mida arvavad Eesti arvamusliidrid solvangutest ilukirjanduses ja raamatute ümberkirjutamise vajadusest. Teema tekitas palju elevust: mõni vastanu hakkas häälekalt säutsuma, teine soovis kommenteerida vaid nüüdiskirjanduses sobimatuid tegevusi-väljendeid. Õnneks ei leidnud ühtegi, kes oleks arvanud, et tsensuur on vajalik.

Poliitkorrektsus pole tüütu näts talla all, mis liikuda ei lase, või libe jää, millel libastuda võid. Pole tähtis, kas raamatusse on kirjutatud „neeger” või kas vähemusgruppe nöögitakse. Kui tegelaskuju on selliseks loodud, siis nii on. Kirjandust ei saa raamistada, see oleks kirjanduse surm. Kes teost ei seedi, visaku see nurka ja mingu pesku käed puhtaks. Murekoht tekib siis, kui autor üritab inimesi raamatuga kurjadele tegudele õhutada.