REPLIIK | Karoliina Vasli: vestlused surnuaial

Käisin jaanilaupäeval Tartus Pauluse kalmistul vanavanemate haual. Jalutades jäi silma, et ühe haua juures istus pingikesel vanem naine, kes lohutamatult nuttis. Jõudsin mõelda: "Tahaks midagi öelda, aga see oleks ju ebaviisakas... Ahh, tühja kah, ütlen." Astusingi ligi, teretasin ja küsisin viisakalt, et äkki tahab ta veidi rääkida. Ta vaatas mind esiti jahmunult, ent siis kogus end ja tahtis.

Rääkisime väga pikalt. Sain teada, et lahkunud oli tema abikaasa, kellega ta elas koos 40 aastat. Ta rääkis ühistest reisidest ja pojast. Kokkuvõttes oli sellest sõbralikust vestlusest abi meile mõlemale. Pärast oli kuidagi kergem ja parem tunne.

Me mõtleme liiga tihti, et võõraste mured meisse ei puutu ega sekku. Märgakem rohkem oma lähedasi ja ulatagem vajadusel abikäsi ka võõrastele!