Repliik: kas kunstnikud on perverdid?

Sellest on praegu moes rääkida. Pole vist antiikajateemalisi loenguid, kus ei tahetaks rõhutada toonases kunstis silma paistnud fallosekultust, kuid tänapäeval hakkab asi juba üle igasuguse võlli minema.

Kui Eesti kuulsaim skulptor tahab oma uut taiest esitleda, mätsib ta ikka kaamerate ees demonstratiivselt sedasama kehaosa kujutava asja savist kokku ja lisab siis teosele. Tallinnas aga, kus linnapilti on tekkinud müürimaal, mis peaks kujutama jalgratturit, peab sellele tingimata joonistama ühe kõvastunud kehaosa. Nagu muud moodi enam ei saakski.

Ärge saage valesti aru, kunstnike vabaduses ja tahtes midagi võimalikult elutruult kujutada ei ole midagi halba. Kuid kui ühe kehaosa kultust peab juba igale poole sisse suruma, tekib küsimus, kas see on saavutanud perverssuse mõõtmed.