Repliik: lehelaste arusaamatu töökeeld

20 aastat tagasi seisin Tartu bussijaamas, lehepatakas ühes. Ma olin arg ja võõrastega naljalt suhtlema ei kippunud, aga ometi otsustasin end lehelapsena proovile panna. Paar tundi hiljem istusin juba nukralt pingil, süües lohutuseks jäätist. Müük ei edenenud, sest ma ei julgenudki inimestele läheneda. Paar päeva hiljem loobusin.

Igaüks ei sobi ajalehelapseks, aga see on asendamatu kogemus. Seepärast oli totter lugeda, et tööinspektsioon ei luba sellest suvest lastel enam lehti müüa. Töö olevat liiga raske. Mis on ses rasket? Kas laps peaks kasvama õndsas maailmas, kus taskuraha tuleb emme-issi rahakotist? Või on lehekott liiga raske? Pigem võiks arutada, kui rasked on koolikotid õppeaasta keskel. Lehtede müümine on kasulik kogemus nii neile, kes avastavad endas pisikese müügi- ja suhtlussoone, kui ka minusugustele, kes saavad aru, et see ei ole päris tema amet. Veel mitte!

Erinevalt täiskasvanutööst saab sellest tööst päevapealt loobuda, keegi ei vaata viltu. Pigem vaataks viltu tööinspektsiooni bürokraatlikele piirangutele.