Repliik: mitte klaaslagi, vaid autolõks
Unistatust aeglasemat majanduskasvu selgitades on meil räägitud küll keskmise sissetuleku lõksust, küll klaaslaest. Vaadates järjekordset vaidlust autode maksustamise üle, paistab mulle, et tõket võiks nimetada hoopis autolõksuks või autolaeks. Seni, kuni Eesti oli veel nii vaene, et võimsa auto ostuks raha teenimine nõudis suurt pingutust või riskimist, arenes ka majandus. Aga nüüd, kui kallist autot aitab osta liising ja ka sissetulekud on suuremad, läheb aur oma autoprivileegide kaitsmisele, mitte äri ja majanduse arendamisele. Hea sõiduauto jõuab soetada, milleks rohkem rabeleda… Muidugi, riigikogulased teevad ka, aga osa kriitikat rahandusministeeriumi viimase plaani kohta ületab totruselt isegi riigikogu autoässade eneseõigustusi. Näiteks mõttekäik, et „odava auto ostja annab palju vähemale arvule inimestele tööd, ta on sotsiaalselt vastutustundetum kui kalli auto ostja”, või jutt, et rahandusministeeriumi plaani puhul on „tegemist on ohtliku mõtteviisiga, et mitte öelda kommunistliku mõtteviisiga”.