Võtkem näiteks Charles Perrault’ muinasjutu „Sinihabe” täisversioon (näiteks 1979. aastal eesti keeles välja antud muinasjuturaamatust), mitte mõni uuem lühikeseks nüsitud variant: „Üürikese aja pärast nägi ta, et kambri põrand oli kaetud tardunud verega, millest kumasid vastu mitme seinale riputatud surnud naise kehad.”

Lugude esitamise viis on aja jooksul kõvasti muutunud – pirru valgel õuduslugude vestmisest raamatute lugemise ja videote vaatamiseni –, aga sisu muutub vähem.