Repliik: mul pole jalgu, lubage tualetti!
Mõni nädal tagasi kohtusin kaubanduskeskuses ratastoolis tuttavaga. Kui täpsem olla, kohtusime naiste tualetis, kus ta end ühe kabiini ees ratastoolist välja hiivas. Liikumiseks kuluvat vaeva nähes küsisin, kas tal poleks lihtsam invatualetti kasutada. Sain vastuseks turtsatuse ja lause, et tema selle nimel küll võimelda ei viitsi. Nimelt hoiavad paljud Eesti kaubanduskeskused mingil põhjusel inva-WC ust lukus ja võtit tuleb küsida infolauast. „Kas sa kujutad ette, et ma iga kord, kui WC-sse tahan, rullin end kuskile leti ette, pistan nina üle leti ääre ja seletan, et ausõna, ma olen invaliid, palun võtit!” pahandas tuttav. Ma ei olnud sellele iial varem mõelnud. Aga jah, miks sunnivad Eesti kaubanduskeskused ratastooliinimesi tualetti minekuks luba küsima, kui tervetelt seda ei nõuta?