Link kopeeritud!
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
09.08.2018 07:34
paistab, et 60minutit päikese käes on muutunud patuks
30-60min päikest ja nii 10 päeva 1-2 kuu jooksul teevad su juba väga pruuniks
kas see ongi elu, mida ei tohi elada?
09.08.2018 09:28
"Päevitus on naha appikarje. Päevitunud nahas ei tohiks olla midagi ilusat. Jume pruunistumisega üritavad rakud end UV-kiirguse üledoosi eest kaitsta."

Tundub, et me ei olegi loodud eluks planeedil Maa! :)
Nüüd siis tuleb välja, et evolutsiooni käigus tekkinud naha kaitseomadused ei olegi üldse loomulikud ning pruun nahk on taunitav. Meil on nüüd oma, naissoost Michael Jackson - Laura Katrin Leman! :)
09.08.2018 10:16
Loogika ütleb hoopis seda, et päevitus kaitseb nahka. Päevitunud nahk ei põle päikest saades punaseks, küll aga teeb seda päevitamata nahk.
09.08.2018 12:55
No kuivetunuks ja krimpsus nahaga isendiks muutud aegade jooksul nii kui nii. Kui ikka nii pikalt elupäevi antud on. Ole sa lubivalge või siis tökati karva. Kui päevitus on appikarje, siis peaks ju mustanahalisl nähes lausa kõrvulukustav kisa olema. See on iga organismi isiklik kaitse ja meeldib see või mitte, aga D-vitamiini organism muul viisil eriti ei saagi, kui päikesesünteesi kaudu. Ja ilma selle vitamiinita organism ei taha toimida.
Küsimus ongi pigem selles, kuidas keegi seda endasse korjab. Elus on alati kõige kasulikum mõõdukuse pidamine. Igal alal ja eluviisil. Nii ka päevitamisel. Ja üldjuhul haigestuvad ikka need, kel on selleks soodumus. Aga siis ei ole ka mõõdukusest kasu. Aga kõik ei ole ju kasvajatele altid. Ja nagu laulusalmgi ütleb, ei me ette tea.
Ma tean üht suguvõsa, kus papa oli valge kui luik, sõna otseses mõttes. Aga tütar juba loomu poolest nagu eht mustlanna. Tema ei hoidunud päikese eest kunagi kõrval, pigem võis teda lausa päikese kummardajaks pidada. Aga ometi elas papa väga ülipika elu ja tütargi on juba esimese sajandi viimase kümnendi piiri ületanud. Teised on ammu kõrvalt kadunud. Ja samas on tütre sõbrannagi, heledanahaline ja tedretähniline, kes läbi häda ikka jume külge sai, juba seda 90 piiri ületamas. Ühel on suguvõsa vanuserekordini veel minna, teisel on juba see rekord käes. Ükski neist ei mahu selle trafaretse arusaama piiresse, mida see artikkel väljendab. Nii et kõik ongi väga erandlik ja kordumatu.
Loomuikult saab elust alati tuua poolt ja vastu näiteid, aga ega see midagi muuda. Kõik me oleme kordumatud nii organismi kui ka käitumis epoolest. Kus see õige piir läheb, ei oska keegi ette öelda. Või õigemini seda ühest piiri ei olegi olemas. See, mis ühele on hea, on teisele hävitav. Ja lõppude lõpuks, elada on antud meile vaid see üks ja ainus kord, elagem siis see nii, et ei peaks midagi kahetsema. Paljugi, mida kõike ei räägita. Aga vastutate ikkagi kõige eest ise. Ja ärge unustage, et inimene on kohanemisvõimeline. Mingil määral kindlasti. Kas see meie elu jooksul avaldub, on iseasi. Aga põlvkondade järel kindlasti.
09.08.2018 13:29
Appi, kui loll.
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega