Edgar Savisaare pääsemine õigusemõistmisest näitab, et Eesti on toimiv õigusriik, kus kohus leiab endas jõudu vaadata kaugemale nii ekspertkomisjoni hinnangust kui ka märkimisväärsest „verd soovivast“ avalikust arvamusest.

Eesti õigustugevust näitab seegi, et siiani pole keegi esinenud tõsiseltvõetavalt avaldusega, justkui võinuks otsus olla seotud asjaoluga, et Savisaar ning peaminister kuuluvad vormiliselt veel ühte parteisse. Ütleme nii, et mõneski Kesk-Euroopa riigis oleks see seos kerkinud üles esimesena.

Taustana

pole kõrgete poliitikute üle peetavates korruptsiooniprotsessides midagi üllatavat. Ka Euroopas. Nautige vanameistrit Silvio Berlusconit! Vaatamata isegi aastasele vabadusekaotusele (mille ta tegi ära ÜKT raames) ja vahepealsele avalikus ametis tegutsemise keelule on ta jälle tagasi. Paraku on korruptsioon tipp-poliitikute seas norm (hiljutine tõestus Hispaania tagasiastunud peaministri Mariano Rajoy näol), sest võim korrumpeerib iseenesest. Oleks Savisaarel tugevam tervis, võinuks ta elada üle ka süüdimõistmise ning kunagi õige mehena tagasi tulla.

Aga tegelikult

on tegemist sünge signaaliga Eesti ühiskonnale just seetõttu, et vaadates kasvõi korruptsioonitajumise indekseid, oleme üks puhtamaid postsovjetlikke riike. Vähe on nii kahjutegevaid sigaale kui otsene viide, et suures mahus pistisevõtmised võivadki jääda karistamata. Võime vaid ette kujutada, mis see tähendab inimeste õiguskuulekusele

ja mis see tähendab poliitilisele kultuurile.

Edgar Savisaarele süüks pandud skeemid olid taolised, et sisuliselt võimaldasid osta endale rahva raha eest poliitilist esindatust. Kerge on väita, et Keskerakond on praegu nii tugev paljuski tänu korruptsioonile. Otsene rünnak demokraatia alustalade vastu jääb paraku karistuseta. Mida peavad mõtlema Savisaare "ohvrid" - korruptsiooni tõttu kaotanud poliitikud? Valijad - kes võinuks näiteks Tallinnas vähemalt teoreetiliselt elada teistsuguse võimu all, kui poliitikat oleks tehtud puhtalt?

Kui midagi otsida positiivset,

siis seda, et isegi truimad Savisaare jüngrid ei saa enam rääkida poliitilisest kättemaksust ning kallutatud kohtust. Kui hästi läheb, jääb see arm koguni kaunistama meie kasvamist õigusriigiks Juhul muidugi, kui tervislikel põhjustel protsessi lõpetamist ei hakata tõlgendama õigeksmõistmisena (aga süüdimõistva otsuseta ta seda sisuliselt on) ning sellega uhkeldama. Ma päriselt Savisaare pieteeditundele ei panustaks.