Repliik: toimetuse kujutletavad koletised

Ühel päeval helistas mulle üks kadumaläinud tuttav. Viisakusavaldused vormis „Kuidas läheb ka?” vahetatud, küsis ta tormakalt: „Sa seda (...) tead või? Ega ta ikka normaalne mees pole ju?” Rääkisin siis paar sõna kolleegi lustakast naeratusest ja muhedast olemisest, kui teisel pool võttis maad pettunud vaikus. „Ah nii, noh, vaatasin, et olete Facebooki sõbrad.”

Helistaja on tegelikult samuti vahva ja kõrgelt haritud meesterahvas, muu hulgas ekrelane. Paistis ainult, et oleks hirmsasti tarvis saada kinnitust, et koletised, mis on loodud, ei ole mitte kujutletavad, vaid kindlasti istuvad ka kuskil pimedates toimetustes, silmad tolerantsusest kiiskvel. Raske on mõista, et eriarvamustest hoolimata võiks õigupoolest üheskoos nalja heita ja patsigi lüüa. Aga nii oleks raske vihata. Ja sellel ei saa ju ometigi juhtuda lasta.