Paraku on maailmas meie ümber üha rohkem vigast keelt, nii sisult kui ka vormilt. Eelkõige nutiseadmete ja sotsiaalmeedia võidukäik on tõstnud troonile trükikuradi – või täpsemalt juba nutikuradi. Üha rohkem on inimesi, kes elavad päevast päeva vigases keele- ja kirjaruumis.

Selles olukorras muutub eriti oluliseks kooli keeleõpetuse kvaliteet. Kui tahame väikese rahva ja kultuurina püsima jääda, ei ole meil luksust lubada noortel lõpetada kooli niimoodi, et nad pole omandanud oskust end vajaduse korral korrektselt eesti keeles väljendada.

Keeleoskuse vähenemine ja keelehooletus on ohu märk ka integratsiooni mõttes: kui me ei näita ise eeskuju, ei austa oma keelt piisavalt, siis on raske nõuda selle väärtustamist ka teistelt.