Tegelikult mulle ei meeldigi, kui igaüks teeb postituse sellest, kuidas ta just viis aastat tagasi selles paigas kohvi jõi, sõpradega aega veetis või kuidas ta süda ja hing kannatanutele kaasa elab ning nende pärast palvetab. See on justkui võlts tähelepanu nõudmine, üritus näidata end tragöödia taustal hea ja õilsa inimesena, kes on ikka veel salliv ja tore.

Ometi paneb seekordne vaiksem reaktsioon mõtlema. Kas inimesed on lõpuks aru saanud, et igaühe eraviisiline ahhetamine, kuidas juhtunu just neid puudutab, ei aita midagi? Või oleme lihtsalt tuimemaks muutunud?