Pöörame olukorra ümber. Kui eestlane läheb elama võõrale maale, siis mida me soovime? Kas seda, et ta hakkab end riigi keelt, kombeid ja väärtusi tunnustades pidama soomlaseks, austraallaseks või türklaseks? Või loodame hoopis, et ta kaugelgi maal jääks ihult ja hingelt eestlaseks ning kasvataks eestlasteks ka lapsed ja lapselapsed?

Kas peaksime tundma pettumust, kui väliseestlaste kolmas põlvkond end eestlaseks ei pea, või rõõmu, sest nad käituvad presidendi õpetuse järgi?