Repsi komakohad Z-põlvkonna haridusvalikutes meenutavad Nõukogude aja poliitilisi iseloomustusi
Seoses minister Mailis Repsi nn gümnaasiumilävendiga on diskussioon õppimisest ja hakkama saamisest taas käima tõmmatud. Arutavad süsteemi sisesed tegijad nagu ametnikud ja õpetajad, vähem on lapsevanemate ja tööandjate seisukohti. Päris vaiksed on lapsed ise - meie nn Z-põlvkond ehk need kes on sündinud alates sajandivahetusest (mõnede klassifikatsioonide põhjal ka aastast 1995).
Üldine arusaam on, et Z-põlvkond on juba sündinud ühiskonda, kus tänu moodsale ja kiirele tehnoloogiale on vastused kõikidele küsimustele sõna otseses mõttes internetist võtta. Nad on sündinud iseõppijad, harjunud kohe küsima ja uurima, ei tunne hirmu tundmatu info ees ega ihka tingimata vastutust ja kõrget positsiooni. Enda õpetamise kogemuse ja noortega suhtlemise põhjal võin kinnitada, et toetav, aga aus tagasiside ning põhimõte „not one size fits all" on Z-põlvkonna noorte inspireerimisel olulised.
Poliitiliselt ebateadlik
Pool sajandit tagasi oli üks "hakkama saamine" põhikoolist keskkooli siseneva lävepaku ületamiseks Eestis defineeritud kui "poliitiliselt teadlik" või "poliitiliselt ebateadlik". Neid võidi kirjutada 15-aastase õpilase kirjalikku iseloomustusse. Nüüd, pool sajandit hiljem pakutakse hindamise lävepakuks 3.75 või 3.8 või 3.9 "keskmist hinnet". Mulle tundub, et me võime taas kord eksida, ebaõiglaselt üldistada ja seeläbi rikkuda mõne noore elutee ja mitte ainult komakohtadega.
Usun, et valikuid hariduses ei saa otsustada komakohtadega. Numbrite abil on lihtne erinevaid inimesi nn paberil võrrelda - kes saab keskkooli ja kes kutsekooli. Eestile see ei sobi, sest meie riik on nii väike ning iga inimese väärtustamine ja tema valikute toetamine on edukriitilised. Meenutan, et haridusministeeriumi andmetel asub igal aastal meie gümnaasiumiastmes ehk 10.-12. klassis õppima vaid ca 21 000 noort ja kutsehariduse erinevatel tasemetel 25 000 noort, rakenduskõrghariduses õpib ligi 14 000 õpilast ja bakalaureuse õppes 19 000 tudengit.
Teame, et viimastel aastatel on oluliselt tõusnud kutseõppijate keskmine vanus, sest on lisandunud õppijaid vanuses 25+ eluaastat, kes soovivad omandada kutset või eriala ning tõsta oma konkurentsivõimet tööturul. Riik on meil väike, numbrid on väikesed ja siit ka olulisus iga noorega personaalselt tegeleda.
Numbriline hindamine ei näita alati tegelikku potentsiaali ja tulemust. Näiteid võime tuua elust meie ümber. Hea treener (õpetaja), oskus treenida ja keskenduda, tugisüsteemid pere ja spordiliidu näol ja isiklik ambitsioon tõid tulemuse: Z-põlvkonna noor naistennisist Jelena Ostapenko võidab tänavu Pariisi lahtised meistrivõistlused. Mõned aastad varem väljendusid Ostapenko vanemad, et nad on tütre arenguga rahul, sest ta jõudis maailmas oma alal esimesse 1000 hulka. Ja nende moraal oli: „Kui inimesena oled mingil alal maailmas 1000 seas, siis oled tubli." Nad ei mõelnud maailma all Lätit ja ei arvanud, et siin 1000. koht on liiga kaugel, et võita meistritiitlit. Ja neil oli õigus. Millenniumi põlvkonna noor Kaia Kanepi ei oleks numbriliste näitajate poolest pidanud mingit lävendit ületama, ega pidanud US Openil võitma....
Aegunud arusaam
Keskendugem sama tulemuseni jõudmisel haridussüsteemis. Haridusetee kujundamisel peab Z-põlvkonna ja teistegi jaoks arengumudel olema paindlikum ning sisaldama võimalust siseneda mitmest „haridusuksest" samaaegselt, integreerida õppimist ja tegevusõpet, koguda töökogemust ja siis jälle õppida või hoopis reisida. Anname haridussüsteemis noortele töövahendid, nõuanded õppimise töövõteteks ning leiame koos vastused, miks me õpime ja mida soovime saavutada. Usun, et noortelt rahulikult küsides kodus-koolis saame rohkem põhjendusi õppimiseks, kui ainult hinne. Arusaam, et keskkoolis õpime valemeid ja valmistume ülikooliks ning kutsekool on nn lihtsa ameti õppimise koht, on aegunud ja vajab ka sisus muutmist ja selgitamist.
Ärgem aga unustagem, et sõltumata haridusteed(de) valikust, vajab Z-põlvkonna noor oskust end oma emakeeles nii kirjas kui kõnes väljendada (et Eesti jääks püsima), mitme võõrkeele oskust ning arusaamist, et elus tuleb edu nimel tihti pingutada ja mõelda rohkem kui ainult klahvivajutused Excelis.
Autor väljendab isiklikke seisukohti.
