Reservohvitser: mul on kahju neist inimestest, kes näevad riigikaitses vaid mõttetut kulu ja äsjases õppekogunemises ahistamist
Olen Eesti kaitseväe reservohvitser ja selle üle uhke. Seda ütlen kohe, et hiljem ei peaks mõni minu kirjatükki lugeja sarkastiliselt mainima: „No muidugi, mida ta muud saabki öelda, sõjard ju...". Kuid ma ei ole ainult „sõjard", olen isa, tööandja, Eesti Reservohvitseride Kogu liige, ohvitser ja kodanik. Mistõttu vaatan kaitseväe tegevust pigem terasemalt ja kriitilisemalt, kui tavakodanik, kes tihti ei tea neid taustu, miks just selliseid otsuseid vastu võetakse.
Toimunud lisaõppekogunemine on paljusid pannud küsima: milleks? Kummastav ja hämmastav on lugeda neid anonüümseid arvamusi, mida läbi ajakirjanike vahenduse on Delfis üles pandud. Kurdetakse oma õpingute katkemise, saamata jääva ettevõtlustulu ja palga üle (huvitav, et kõik see koledus juhtub kõigest paaripäevase õppuse ajal!).
Maised mured, loomulikud ja arusaadavad... Aga juhul, kui jätkame virisemist ja ilkumist riigikaitses osalemise üle, kui me ei teadvusta endale oma mugavuses tänaste riigikaitseliste tegevuste olulisust meile endile, siis meie lähiümbruses toimuva tõttu võivad meil peagi olla hoopis teistsugused mured.
Kas oleme valmis oma kodust loobuma? Pere kaitsest loobuma? See on praegu abstraktne mõttearendus ja loodetavasti selleks ka jääb, kuid ükski sõda ei lõpe lihtsalt ja toob kaasa mõõtmatut raiskamist, kurbust, vihkamist, valu ja leina. Selle hinda ei ole võimalik mõõta ja seda tuleb iga hinnaga vältida. Parem on kulutada praegu see aeg ja raha, et eelpool kirjeldatud tulevikku mitte kunagi meie õuele ei tuleks.
Näiteks Šveits on erapooletu riik ja jääb ka suurtes sõdades kõrvaltvaatajaks, kuid ikkagi on igal reservväelasel kodus varustus ja relv, et kutse peale minna ja kaitsta oma kodu ja seeläbi rahvast ja riiki. See totaalne valmisolek ja heidutus on hoidnud Šveitsi eemal mõlemast maailmasõjast ja on lõppkokkuvõttes olnud igal juhul odavam nendest kahjudest, mida riik oleks võinud kannatada nii inimohvrite kui materiaalsete kahjudena.
Õppekogunemisi, ka seda viimast välkõppust, tuleb vaadata kui ühe loomuliku osa ühe reservväelase/kodaniku elust. See pole üksnes kohustus, vaid ka võimalus anda oma panus selleks, et Eesti oleks kaitstud. Ilma usutava kaitseta ei pruugi meil olla ka neid ettevõtteid, millega tegeleda või neid koole, kus lapsed õpiks, ega neid ülikoole, kus eksameid teha.
Unistada relvadeta maailmast ja ühtsest sõbralikust inimkonnast ju võib, kuid sinnani ei ole me veel arenenud. Mul on kahju neist inimestest, kes näevad riigikaitses vaid mõttetut kulu, kes on valmis koheselt oma kodu hülgama, pakkima oma kohvri ja põgenema. Mõistan patsifiste, kes ei soovi relva kanda, kuid alati on võimalik ka teisiti panustada - oma teadmiste ja hoolivusega.
