Reservohvitser: oleme militaarintelligendid, kes hoiavad au sees väärtusi ja kaitsetahet
Winston Churchill on öelnud, et reservväelane on kahekordne kodanik. Ta on kasulik ühiskonnale nii põhierialal kui ka reservväelasena.
Me mõistame kaht erinevat maailma – tsiviilset ja militaarset ühitada. Oleme need, kes vabal tahtel ja vabast ajast omandavad teadmisi, mida vajab Eesti riik kriitilistel aegadel. 1997. aastal oli toonastel reservohvitseridel kaitsetahe suur, veel suurem aga mure noore riigi julgeoleku pärast. Kas nüüd, 20 aastat hiljem võidupüha künnisel oleme rohkem kaitstud, vähem murelikud ja rohkem vabad?
Mure jätkub, sest meie vabadus ei ole kunagi olnud – ega saa ka olema iseenesestmõistetav. Meie rahva ja vabaduse kaitsja on Eesti riik. Tuletagem seda enesestmõistetavana näivat pisiasja aegajalt meelde. Eesti riigi sõjalise riigikaitse olemus on rahva tahe ja valmisolek oma riiki kaitsta. Kas Sina jääd ja kaitsed – või viskad püssi põõsasse? Meie riigi enesekaitsevõime rajaneb nii üldisel ajateenistusel kui ühiskonna kaasatusel.
Meie valik on NATO
Poliitika on kompromisside kunst piiratud ressursside tingimustes. Sõjaväelased teatavasti poliitikasse ei sekku, kuid reservohvitseridel on valus kuulata, kuidas mõni poliitik häältesaagi nimel riigi julgeolekuga flirdib. Eesti ajalugu on korduvalt näidanud, et oleme rasketest aegadest kindlamini üle saanud, kui meil on liitlaste tugi ning meid mõistetakse. Kuhu me tahame kuuluda – kas peame end Venemaa ääremaaks või kellegi teise ripatsiks või oleme ise?
Ämari lennubaasist teevad lahingulende liitlaste hävituslennukid ja Tapal teenivad õlg õla kõrval meie kaitseväelased koos liitlastega. Niiviisi koos harjutades ja üksteist paremini tundma õppides moodustub jõud, mida vastasel ei ole mõistlik proovile panna. Kaitsetahe Eesti ühiskonnas areneb. Põõsas on juba püsse täis, sinna neid rohkem ei mahu.
Reservohvitserid annavad selles protsessis oma osa. Me pole igandid, vaid elujõulised maratoonarid, kes on astunud esimesed sammud enese tõestamiseks ja kehtestamiseks. Suur töö ootab reservohvitsere ees. Meie ülesanne on teadlik ja kogenud riigikaitse korraldamine ning rahva kaitsetahte kasvatamine üha selgitades, et mitte miski pole enesestmõistetav.
Vastulauseks NATO-vastastele, kes väidavad, et saame hakkama ise: võime ju koonduda sülelapsest kuni viimse raugani, ikkagi ületab meie potentsiaalne vastane meid 10-kordselt. Mida rohkem on meil oma üksusi, mida parem väljaõpe ja varustus, seda vähem vajame liitlaste toetust. NATO ei arvestanud veel hiljuti vajadust hoida Ida-Euroopas – eriti Baltikumis – Venemaaga sõjalist tasakaalu. Nüüdseks aga on olukord muutunud. Praegu mõistetakse, kuulatakse ning toetatakse Eestit rohkem, kui kunagi varem.
Seega, poliitik Mihhail Korb, kes te meie rahvast demoraliseerida püüate – meil ei ole valikuid, Eesti valik on NATO! Teil on valik, ärge hullutage odava populaarsuse püüdmiseks oma valijaid, pigem astuge ka ise Kaitseliitu!
Mida Soomelt õppida?
Võrdluses Soomega väidetakse, et Soome on NATO-st väljaspool, kuid tema kaitsekulutused on väiksemad, aga kaitsevõime tugevam. On muidugi, aga Soome on olnud sada aastat iseseisev riik, pidanud vabaduse eest kangelasliku Talve- ja Jätkusõja. Meie, ettevaatlikud pidasime oma hilinenud vabadussõja Sinimägedes. Paraku demokraatliku maailma jaoks vales mundris. Siit ka põhjused, miks Venemaa on Soomesse suhtunud alati teisiti kui meisse.
Soomelt peame õppima nende praegusi kaitsestrateegilisi lahendusi. Eriti seda, kuidas võimalikult väiksemate kultustega saada suurem võitlusvõime. Soome sisemajanduse kogutoodang on kümme korda suurem Eesti omast. Kaitsele aga kulutatakse 1,3% Eesti 2,16% SKP vastu. Soome on üles ehitanud 230 000 võitlejast koosneva sõjaaja kaitseväe, neil on 60 hävitajat, kaks keskmaa õhutõrje tankibrigaadi, kahekohaline arv jalaväebrigaade. Kuidas on seda suudetud? Seda peamegi naabritelt õppima, mitte võrdlema kahe riigi ajaloolisi lähteasendeid, mis on liialt erinevad.
