Ricardo Hausmann: majanduspoliitikas üksnes teiste riikide parima praktika imiteerimine on vastutustundetu riigijuhtimine
Näiteks majanduspoliitikat võib ajada kahel põhimõtteliselt erineval viisil. Ühe paradigma järgi on majanduspoliitika universaalsete parimate praktikate kogum – mida paremini need üle võtta, seda rohkem neid (investoreid) tuleb. Teise paradigma järgi on majanduspoliitika spetsiifilistele probleemidele lahenduste pakkumine – see ei tähenda, et teiste praktikat tuleks ignoreerida, aga selle enda jaoks kohandamata ülevõtmine on ebaõnnestumise retsept.
Neid lähenemisi illustreerivad hästi Colombia ja Panama. Colombia viimase aja peamised eesmärgid on olnud vabakaubanduslepe USA-ga (sõlmiti 2012. aastal) ja OECD liikmeks saamine (läbirääkimised käivad). Colombia majanduskasvu väidetava peamise piduri vastu ei ole vabakaubandusleppest paraku abi olnud, eksport USA-sse on stagneerunud ja traditsiooniliste kaupade – nafta, kohv, kuld, lilled – osakaal suurenenud. Hoopis teine lugu kui Mehhikoga, mille eksport kolmekordistus kuue aastaga pärast Põhja-Ameerika vabakaubandusleppe sõlmimist, ja Vietnamiga, mille eksport õitseb ilma igasuguste vabakaubanduslepeteta. Miski takistab Colombial kõvemaks eksportijaks saamist. See pole kaubanduslepete puudumine ja vaevalt aitab ka OECD liikmeks saamine, mis eeldab lihtsalt hulka regulatiivseid reforme.
Vaatame nüüd Panamat, mille majandus kasvas aastatel 2004–2014 toormebuumi ajal keskmiselt 8,2% aastas ja kasvab praegugi umbes 5% (aga Colombias on seisak). Pärast seda, kui Panama sai 1999. aastal enda kätte kontrolli Panama kanali üle, loodi USA sõjaväebaaside asemele erimajandustsoonid ning investoritele anti kontsessioone kanali ümber uute sadamate ja logistikakeskuste rajamiseks. Laiendati lennuvälja, toetati kohalikku lennufirmat COPA, nii et sellest sai regionaalse tähtsusega tegija, investeeriti 7% SKT-st kanali laiendamisse ja nii edasi.
Lühidalt: Colombia poliitikud lootsid, et regulatsioonide parima praktika ülevõtmine toob kohale investorid ja isegi kui ei too, siis rahvusvaheliste organisatsioonide kiitust saab ikka nautida. Panama seevastu tegi mõned strateegilise tähtsusega investeeringud ja keskendus nende õnnestumiseks vajalike tingimuste loomisele. Paljude Panama sammude peale kirtsutatakse OECD-s nina, aga nii loodi majanduskeskkond, mis on kohale toonud hulga Fortune 500 ettevõtteid.
Ehtne juhtimine nõuab tõelistele eesmärkidele pühendumist. Nende saavutamiseks ei ole riskivabasid valmislahendusi, kuid päriseesmärkidest loobumine ja üksnes teiste imiteerimine on sügavalt vastutustundetu.
