RICHARD VILLEMS: Kuidas suhtuda Kalevi Wiigisse?
Nagu ta on haaranud oma töösse uusima, mida on leida kultuuride leviku ja inimeste füüsilise migratsiooni vahekorda puudutavast, kinnitades arvamust, et potid, keeled ja geenid ei pruugi sugugi ja kaugeltki alati liikuda koos.
On õige, et Kalevi Wiik on toetunud ka meie geneetilistele uurimustele, kuid suuremas osas on tegemist mitte kitsalt meie uurimustega, vaid oleme talle vahendanud andmetulva, milles on raske orienteeruda.
Jagame Wiigiga (ja tegelikult üsna arvuka toetajaskonnaga) seisukohta, et tänapäeva eurooplased on geneetiliselt valdavalt nende inimeste järeltulijad, kes elasid siin kontinendil juba mitmekümne tuhande aasta eest – vastukaaluks kolleegidele, kes asetavad suurema rõhu hiljutisele, neoliitikumis alanud põlluharijate valgumisele Euroopasse.
Wiik kui teooria rakendaja on kindlasti originaalne – ma pean silmas tema "kardinaalset" oletust, et germaanlased, balti hõimud (lätlaste ja leedulaste esivanemad, kadunud preislased), rääkisid ca 7000 – 7500 aasta eest soome-ugri keeli ning läksid üle indoeuroopa keeltele seoses põllumajanduse saabumisega.
Geenid ise ei räägi midagi keelest. Küll on Wiigil aga võimalus toetuda geneetikale kaudselt ja mõnes osas on tal kindlasti sealt ka veenvat tuge leida. Tõepoolest on lätlaste ja leedulaste geenid väga lähedased soomlaste, eestlaste ja karjalaste geenidega - sedavõrd lähedased, et pole midagi üllatavat selles, kui pakkuda seletuseks keelevahetust, mille kohaselt meie lõunanaabrid on läinud soome-ugri keeltelt üle indoeuroopa keeltele.
Sünteesida arheoloogiat, keeleteadust ja geneetikat nõuab süvenemist ja võtab palju aega. Pole kogunisti oluline, kas Wiigi laotud mosaiigi kõik kujundid jäävad just sellele kohale, kuhu ta neid oma raamatus “Eurooppalaisten juuret” paigutas. Oluline on, et ta on üheks neist, kes taaselustas selle põlvkonna püüu sünteesi poole, kuhu kuulusid kadunud akadeemikud Moora, Ariste ja plejaad veelgi vanema põlve Soome teadlasi.
