Kuidas suhtusid „Tujurikkuja” teleklippi soomlased ise? Rahulikult. Eestis räägitakse küll väidetavast skandaalist, mida põhjanaabrite presidendi „Tujurikkujas” kollina kujutamine olevat tekitanud, aga tegelikult kiresid asjast hetkeks vaid kaks kohalikku tabloidi. Pole kuulda, et päris Halonen või mõni tema käsilane oleks kättemaksumissioonile saadetud.

Tallinna Soome saatkond on Aamulehtis antud usutluses teema sõbralikku rõngasse keeranud ja leidnud, et solvumiseks pole põhjust. Saatkonna hinnangul pääses Halonen sketši tänu oma tuntusele ja armastatusele eestlaste seas.
See on kenasti öeldud, mis sest, et Soomes ei olda ehk sedasorti huumoriga harjunud. Jah, muidugi võib küsida, mis see soomlaste asi on. Aga kui ühe riigi avalik-õiguslik telekanal tõmbab mängu teise riigi juhtpoliitikuid, tuleb arvestada ka võimalike selgituste andmisega – umbes samamoodi nagu siis, kui tekib tahtmine maailma silmis kuritegeliku režiimi mundris sõdinud sõdureid vabadusvõitlejateks kuulutada. Meie võime ju teada, milleks seda vaja on. Kuid põhjendused ei pea veenma üksnes meid, vaid neidki, kellega koos peaksime samu väärtusi esindama.

Kui venelased rapiksid ilvest

Päris Tarja Halosel pole küll „Tujurikkujas” kujutatud kättemaksumõurajaga mingit pistmist, aga saatkonna seisukohas on ilmselt tera sees. Halonen on üks väheseid Soome poliitikuid, keda Eestis laiemalt teatakse. Ta tekitab vastakaid arvamusi ja teda oli lihtne teleklipis kujutada. Kahjuks on paljude jaoks rohkem kõneväärt Halose väljanägemine kui see, milliseid väärtusi ta tegelikult esindab.
Sketši nali pidi küll vist olema eestlaste või isand Ansipi arvel, aga kui lugeda netikommentaarides levivaid arvamusavaldusi põhjanaabrite presidendi väljanägemise kohta, pole kindel, et nali kõigile ühtmoodi kohale jõudis.
Halonen on kerge vastane. Ta on venelastega sõbrustav sotsiaaldemokraat, kes näeb välja nagu unistuste tädi Maali ning ajab kahtlasevõitu juttu inimõigustest ja võrdõiguslikkusest. Sellisele ju lihtsalt peab ära tegema!

Tõeline gigantide heitlus võinud kujuneda hoopis Ansipi ja Timo Soini vahel, aga siis poleks kodumaa päästmiseks enam isegi vabadussambast piisanud. Mees, kelle partei esindas veel mõni aeg tagasi seisukohti „tempel p....e ja koju tagasi”, oleks olnud hiid-Ansipile liig nii sõnaosavuse kui ka massi poolest.
Sketši seisukohast oleks ehk olnud Halose asemel mõistetavam kasutada mõnda abstraktsiooni. Kas või Väinämöist, kes oleks suure vihaga tulnud ja eestlased oma kandlemänguga koju tagasi kupatanud. Ja ehk poleks Väinämöise tapmine nõnda võikalt mõjunud. Teleekraanil naaberriigi poliitikute veristamine võiks kuuluda ühe teise riigi poliitilise huumori juurde. Ja meie, eestlased oleme ju teinud kõik selleks, et mitte olla nagu „nemad” seal?  Kas me ise suudaksime naerda Soomes või Venemaal tehtava sketši üle, kus mõni meie naaberrahva kangelane või poliitik püüaks automaadivalangutega Mulgi kuues ilvest? Kui see meile Eestis naljakana tunduks, siis võib ju Halozillasid edaspidigi rappida.