Riigikogu opositsioon tahab koostööd teha
Mitmed parlamendisaadikud, kes valiti Toompeale teist või kolmandat korda, on kinnitanud, et seekordne koosseis on eelnevatest kurjem. Olgu kurjusega kuidas on, aga pingeid oli lühikese kevade jooksul istungitesaalis tõesti palju. Sellel oli mitmeid põhjusi, süüdlasigi leiaks soovi korral nii koalitsiooni kui opositsiooni ridadest ja ilmselt ka mõnest all-linnas asuvast lossist. Aga jäägu pärast lahingut rusikatega vehkimine – uus parlament on tööle asunud ja 54-liikmeline enamuskoalitsioon on valitsenud riiki juba peaaegu 100 päeva.
Enim kõneainet on seni andnud negatiivne lisaeelarve. Vastasleeride taktikale võib anda erinevaid hinnanguid, ent see ei muuda asja olemust: sellise eelarvega kaasneb paratamatult majandus-kriisi süvenemine, kaovad töökohad, kannatavad haridus ja sotsiaalhoolekanne. Mullu oli Keskerakond ainus, kes rääkis saabuvast majanduskriisist ning hoiatas riigi majandusnäitajate halvenemise eest. Paraku tuli see äratundmine koalitsioonile suure hilinemisega.
Koalitsiooni suurim viga eelarvearutelu jooksul oli soov maksku mis maksab eelarve läbi suruda. Nii asetati endale pähe silmaklapid ega suudetud näha, et seadusel on tõepoolest ohtralt puudusi. Seetõttu sündis pretsedent, kus peaaegu pooltel saadikutel puudus võimalus eel-arve koostamisel ainsagi krooni osas kaasa rääkida.
Valitsuskoalitsiooni tegevuses ilmnes teinegi hirmutav aspekt – ebameeldivalt sageli asuti meelevaldselt seadusi tõlgendama. Nii juhtus märtsis, mil valitsuse moodustamisega läks nii kibekiireks, et väänati kodukorda ning lükati edasi Riigikogu komisjonide töö algus. Sama teed mindi suve hakul, kui õiguskantsler leidis veidralt õigel hetkel juba aastaid eksisteerinud väidetava vastu-olu põhiseaduse ja selle kodukorraseaduse sätte vahel, mis ei lubanud eelarve vastuvõtmist siduda usaldusküsimusega. Kui kodukorramuudatuse kaks lugemist seadust õgvendades kolme päeva jooksul läbi suruti, kuulutas president Lennart Meri sobivaks saanud seaduse paari tunni jooksul välja.
Opositsioonil jätkus vastutustunnet mitte suruda valitsevat enamust usal-dusavalduse libedale teele. Et selline pretsedent võib demokraatiat ohustada, tõdeti juba Põhiseaduse Assamblee päevil, nüüd möönis seda Riigikogu kõnetoolist ka õiguskomisjoni esimees Jüri Adams. Paraku ei olnud kõik koalitsionäärid seda meelt, põhiseaduskomisjoni juht Liia Hänni leidis koguni, et tuleks hoiduda seaduste muutmisest liiga jäigaks, kuna siis ei saavat neid enam
"erinevalt tõlgendada". Loodetavasti ei ole usk, et hea seadus on see, mida meeste ja naiste, rikaste ja vaeste või koalitsiooni ja opositsiooni puhul erinevalt saab tõlgendada, mitte kogu koalitsiooni seisukoht.
Kevade kainestavaim selginemine on see, et kolme kuuga on täielikult hajunud usk koalitsiooniparteide poolt valimiste eel lubatud roosamannasse. Täna ei võta keegi tõsiselt jutte keskmise palga kahekordistumisest, 13 000 uuest töökohast igal aastal või 10-protsendisest majanduskasvust. Pisut hilja ehk küll, aga äratundmine seegi.
Heaks tuleb lugeda opositsiooni ühistegevuse tugevnemist, mis veel varakevadel oli kaunis rabe. Eelarve menetlemisel tegutsesid Keskerakonna, Maarahva Erakonna ja Ühendatud Rahvapartei fraktsioonid juba ühisjõuna. Meenutagem, et eelmises Riigikogus tekkis opositsiooni ühistegevus märksa hilisemas tööjärgus. On ju opositsiooni alati ühis-tööks motiveerida raskem ja ka hüvitised ministrikohtade näol olemata. See, et nii kiiresti organiseeritud koostööni jõuti, on kahtlemata märk arengust.
Kindlasti ei oota inimesed Riigikogult ainult seda, et koalitsioon kenasti omavahel askeldaks ja opositsioon sama sõbralikult teises liivakastis sekeldaks. Millal vastaspoolte konstruktiivsest dialoogist rääkida saab, ei oska lubada. Opositsiooni poolt vaadatuna ei ole seis lootusetu – kindlasti leidub koalitsiooniski inimesi, kellele vähemuse rullimine on vastumeelne. Seda enam, et esmaspäevase istungi katkemine kvoorumi puudumisel näitas selgelt, et dialoogi on vaja ja koalitsiooni väidetavalt võimas üleolek on tegelikkuses enam kui habras.
