Looduskaitselised piirangud, mille eest mingit hüvitist ei maksta, on nii karmid, et isegi pool aastat ei tohi oma maal sihtkaitsevööndisse isegi jalga tõsta, rääkimata metsa majandamisest.

Natura alast välja jäävatel looduskaitsealustel metsamaa omanikel jääb mets sihtotstarbeliselt majandamata, millega kaasneb neile paratamatult kahju.

Kui maaomanik proovib oma õigusi kaitsta, et saada hüvitist looduskaitseliste piirangute talumise eest, siis leiab riik kõikvõimalikke formaalseid põhjendusi, miks mitte maaomanikule raha maksta. Peamine põhjendus on, et õigusaktidega ei ole kehtestatud, et Natura alast välja jäävatele looduskaitseliste piirangutega maaomanikele peaks piirangute talumise eest hüvitist maksma. See on põhiseadusvastane, kuna omandiõiguse olulise riive eest tuleb hüvitist maksta.

Samas saavad sarnaste looduskaitseliste piirangutega Natura ala maaomanikud piirangute talumise eest rahalist hüvitist, mis on kehtestatud Eesti õigusaktidega vaatamata asjaolule, et raha Natura ala hüvitiste maksmiseks saadakse Euroopa Liidust.

Maaomaniku jaoks ei oma sisulist tähtust, kas ta peab taluma looduskaitseseaduse paragrahvi 50 kohast automaatset püsielupaiga või keskkonnaministri määrusega moodustatud püsielupaigaga kaasnevaid looduskaitselisi piiranguid. Erisus maaomaniku jaoks on vaid piirangute pindalas.
Sellest hoolimata ei soovi ka Eesti kohtud mõista maaomanikule välja väike-konnakotka pesa sihtkaitsevööndi piirangute talumise eest hüvitist.

See annab maaomanikele selge signaali, et nad on oma murega üksi. Maaomanik, kes peab meie kõigi huvides taluma looduskaitselisi piiranguid, et kaitsta looduse mitmekesisust, ei pea seda tegema tasuta ning ta ei peaks ka käima aastaid ametnike ja kohtute vahet.

See on riigi tegemata töö, kuna maaomanik ei pea omal kulul tagama meile kõigile vajalikku mitmekesise looduse säilimist.

Selline olukord on põhiseadusega vastuolus ning see ei taga ka jätkusuutlikku looduskaitse toimimist. Hetkel ei taha maaomanikud oma maal looduskaitsealuseid linde ja loomi näha, kuna see toob neile kaasa vaid hulgaliselt probleeme ja kahju. Kui looduskaitse toob maaomanikele kaasa vaid probleeme ja kahju, siis see ei ole jätkusuutlik looduskaitse, mis peaks tagama ohustatud liikide säilimise.

Kuna looduskaitse on avalik huvi, siis peab riik oma kõikide institutsioonidega seisma selle eest, et maaomanikele hüvitataks looduskaitseliste piirangute talumine ning maaomanikel oleks võimalik oma looduskaitsealust maad kohese hüvitise eest riigile võõrandada või maad vahetada.
Teiseks probleemiks on kaitsealade moodustamise menetluse aastate pikkune venimine. Kaitsealade moodustamise menetluse jooksul kehtivad maaomanikule piirangud metsa majandamisel.

Selle menetluse riigi huvides tõlgendamise tulemusel ei ole maaomanikul muud teha, kui pidevalt raisata oma aega, raha ja energiat selleks, et kaitse alla võtmise haldusmenetlus viidaks läbi mõistliku ajaga.

Hoolimata looduskaitse alla võtmise menetluse venimisest teeb riik kõik selleks, et ei peaks maaomanikule kaitseala moodustamise menetluse perioodi eest hüvitist maksma.
Selleks, et menetlus ei veniks, peab maaomanik jälle pöörduma kohtu poole, et asjad keskkonnaametis ja keskkonnaministeeriumis liikuma hakkaks.

See ei ole normaalne ja eesmärgipärane looduskaitse, kui kaitse alla võtmise menetlust viiakse läbi 5-7 aastat ja selle perioodi vältel ei lubata maaomanikul metsa majandada ning ei maksta ka piirangute talumise eest hüvitist.

Kui riik tõesti soovib eesmärgipäraselt loodust kaitsta, siis seda tuleb teha efektiivselt ja põhjendatult, mitte igaks juhuks ja hüvitist maksmata.

Probleem on ka keskkonnaregistriga, kus tuleks teha põhjalik audit ning tuvastada, millised kaitstavad objektid vajavad ikkagi jätkuvalt kaitset ja millised tuleks kustutada. Seni on täiesti arusaamatu, millistel alustel otsustab keskkonnaamet kustutada mõne püsielupaiga, kus pesapuu on hävinenud, ning samas teise hävinenud pesapuuga püsielupaiga suhtes kehtestatakse karmimad piirangud ja võetakse kaitse alla püsielupaik, kus lind pole tegelikult aastaid käinudki.