Paul Varul, Indrek Meelak ja Alar Kirs on mitmel korral kohtunud ja ajanud omavahel juttu. Ja nüüd on nende vahel vastasseis, ütleb Mart Siimann. Paistab, et samasugune, kui oli Mäe Andrese ja Oru Pearu vahel. Võtkem Siimannist eeskuju ja kujundagem selle vastasseisu suhtes oma seisukoht. Siimann psühholoogina pakub ka meetodi: usu seda, keda oled kauem usaldanud. Ja kes ei taha poolt võtta, võib ju võtta kõrtsmiku positsiooni: litsid mehed need valitsuse mehed. Lugu on nagu vanas anekdoodis: kõik on õige, aga teatesse on lipsanud mõned tühised ebatäpsused. Mitte Siimann, vaid peaminister. Mitte Varul, vaid justiitsminister. Mitte Meelak, vaid riigiprokurör. Mitte Kirs, vaid riigiprokuröri asetäitja. Mitte kohtusid, vaid tegid oma tööd. Mitte ajasid juttu, vaid suhtlesid oma ametiülesannete täitmisel.

Kui oletame, et justiitsministril on õigus ja kaks kõrgemat prokuröri valetavad, on kaks võimalust. Võib-olla on mõlemad korraga hulluks läinud. Siis tuleb nad ametist kõrvaldada ja ravile saata. Või valetavad nad selge mõistuse juures. Sel juhul on tegemist põhiseadusliku valitsuse vastase vandenõuga ja justiitsminister peaks nad ametist kõrvaldama ning hoolitsema, et nad kohtu alla satuksid.

Kui aga riigiprokuröril on õigus ja valetab justiitsminister, peaks andma korralduse Varuli suhtes kriminaalasja algatamiseks, sest on ilmnenud ränga justiitskuriteo tunnused. On muidugi võimalik, et valetavad mõlemad pooled. Vähemalt on selline kahtlus niikaua, kuni üks pooltest ei ole leidnud täielikku õigustust. Peaministri ametikohus on kõrvaldada kahtlusalused töölt, kuni nad on õiguse saanud, sest selliste kahtlusalustena nad oma ametit täita ei saa.

Kas meil on riik, kus paljude hulgast leitud parimad teevad rahva raha eest pädevalt oma ametitööd? Või on läbisegi kraaklev, lepitav ja leppiv sõbrameeste saunaseltskond?