Riiklik ajaleht säärejooksust ei räägi
Umbes nii võiks lahti mõtestada peaministri nõuniku Kaarel Tarandi arvamuse.
“Valitsuse küsitlus näitab, et kolmveerand elanikest tahab saada oluliselt rohkem informatsiooni valitsuse tegevuse kohta. Meediaettevõtete enda uuringud näitavad aga hoopis, et rahvas tahtvat kollast sousti, müüb pehme värk, mitte poliitika.”
“Kummal siis õigus on, kas sellel rahval, kes tahab teada võimu tegevusest või sellel, kes huvitub filmistaaride armuelust? Igal juhul on praegu selle esimese rahva soovid sedavõrd rahuldamata, et mitmed küsitletud pidasid vajalikuks riikliku ajalehe asutamist,” kirjutab Tarand, ”seda küll kindlasti ei juhtu, vähemasti seni, kuni säilib õhkõrn lootus, et ajakirjandus loobub pühast kohustusest riigivõimu igal juhul ja ainult paljastada ning talle “ära panna”. “
Loomulikult peabki peaministri nõunik Kaarel Tarand säärast juttu rääkima. Kuigi säärastes arvamusavaldustes võib näha survet ajakirjandusele: kajastada valitsuse tegevust rohkem ja positiivsemalt.
Ei tahaks küll uskuda, et meedia usaldusväärsus tõuseb kui Tarandi retsepti järgides valvekoera rollist loobuda. Pigem on puudulik parlamendis arutatava seadusloome massideni viimine: tihtipeale ärkab rahvas alles siis kui mõni eblakas seadus on vastu võetud.
Debatt meedia ja riigi suhete üle algas õieti pärast järjekordset usaldusuuringut, millest selgus, et pooleteist aastaga on rahva usaldus valitsuse vastu langenud 53 protsendilt 35 protsendini.
Selgus ka, et meedia usaldusväärsus on katastroofiliselt langenud. Ajakirjandust peab usaldusväärseks vaid 44 % küsitletutest.
Lisades asjaolu, et 45% küsitletutest leiavad, et valitsus peaks andma oma tegevusest tunduvalt rohkem informatsiooni ning et 76 % küsitletutest leiab, et valitsus peaks oma tegevust tutvustama just nimelt trükiajakirjanduse kaudu, muutub järeldusetegemine ju imelihtsaks.
Meediat ei saa usaldada, kuna meedia kajastab liiga vähe valitsuse tegemisi! (Seda, et valituse renomee saaks samuti päästetud kui meedia võtaks täita valitsuse tegevuse valgustaja rolli, me parem ei märgigi.)
Kogu see arutelu võiks heal juhul panna muigama või siis õlgu kehitama. Kuid mängus on siiski midagi enamat.
Eesti ajalehed on muutunud kodutütarde häälekandja sarnasteks kobrulehtedeks, mida täidavad oluliste (maailma) uudiste asemel jutud uute trendipaikade avamisest, modellidest, automudelitest ja juustusortidest. Lisaks näpuotsaga vägivalda.
Kui Madis Hint kirjutas üleeelmisel nädalal Sirbis, et suukorvistatud on pigem Eesti kui Venemaa meedia, siis viitas ta samuti sellele, et Eesti ajakirjandus ei räägi olulistest asjadest, vaid eelistab modelli- ja autojutte.
Softpornograafia?
“Kes on süüdi, et Eesti ajakirjandusest on peaaegu kadunud pikemad kui 1000-sõnalised tekstid, mis ometi täidavad Euroopa väljaannete külgi?” küsib Priit Pullerits Arteris.
Lugupeetav välisminister ahastab uue meedia konverentsil, et saab Joshka mõtteavaldustest Euroliidu kohta teada ainult välisajakirjandusest. Eesti ajakirjanduse ema Marju Lauristin ütleb, et eesti ajakirjanduskultuur on mcdonaldiseerunud, et kusagilt on toimetajate teadvusesse imbunud arusaam lehelugejast kui tüübist, kes pikema tekstiga hakkama ei saa. Toimetajad pistavad muidugi kohe vastu, et täites lehe ilma piltideta tekstimassiividega, ükskõik kui sisukatega, ootab peagi häving ja hukk.
Lugejad on poliitikast ja majandusest väsinud, kinnitavad toimetajad. Ometi tekitavad debatti siiski olulistel teemadel kirjutised ja telesaated, mitte nädalavahetuse lehe retseptinurk või sukapükste vastupidavustabel.
Kas me tahame või ei taha sisukaid pikki kirjutisi? Lennukis haarame Financial Times`i ja kugistame alla sääraseid kirjatükke, millesarnaseid Eesti ajalehed ei paku. Või on elu tõesti nii kiire ja pingeline, et tahame ainult uudist ja sekka meelelahutust?
Äkki peakski riik ülal pidama ajalehte, aga mitte sellist, mis kiidaks valitsust, vaid sellist, kus sõna saaksid oma ala helgeimad pead - Eesti mõtlejate avangard, kus avaldataks artikleid teadusest ja pikki keerukaid kirjutisi kunstist?
Kas macdonaldiseerunud on ajalehed või lugejad?
