Riin Aljas: Aga miks venekeelseid klasse olla ei tohi?
Ametlik põhjendus oli seevastu nõue, et avalikule võimule kuuluv gümnaasium peab tagama, et igaühel oleks võimalik saada eestikeelset õpetust. Lihtne ja loogiline. Ent kui eestikeelne õpe on tagatud, kas siis võib lisaks mõnes klassis ka muus keeles õpetada?
Nagu näha, võib küll – inglise kolledžis ja Tallinna saksa gümnaasiumis toimub see juba praegu. Neist esimeses saab 11. klassist alates kogu õppekava täita inglise keeles (IB õppekava alusel ) ja saksa gümnaasiumis mõistagi saksa keeles. Mõlemal puhul on vabariigi valitsus selleks eraldi loa andnud, ka on IB õppekava seadusega sätestatud ning saksa gümnaasiumi puhul on sõlmitud Saksamaaga koostööleping. Veidi järele mõeldes tahaks küsida, kas siis avalikule võimule kuulunud vene kool, kus on üldiselt 60 protsenti eestikeelsele õppele üle mindud ning sellega riigikeelsele haridusele ligipääs tagatud, ei võiks avada venekeelseid klasse?
Haridusministeeriumilt aru pärides selgus, et justkui võiks, ent asjale mõistusega lähenedes peaksin ju aru saama, miks sellest praegu rääkida ei tasu. Muidugi saan, miks ma ei saa, eriti Eesti ajalugu, rahvastiku koosseisu ja riigikeele oskuse vajalikkust arvesse võttes. Seda enam, et venekeelsed klassid annaks praegusele hariduspoliitikale tagasikäigu ning on ka selge, et inglise ja saksa keele puhul on tegu võõrkeele arendamisega, ent venekeelsete klasside puhul tähendaks see paljudele lihtsalt eestikeelsest õppest loobumist. Sest kuidas sa ütled vene noorele, et eestlane võib riigi toel vene keeles õppida, ent vene noor mitte. Jah, see on kõik mõistetav, ent kui veidi norida, oleme siiski olukorras, kus ühes suurkeeles õppimine on riiklikult okei, aga teises mitte, vähemalt lähiajal.
Ministeeriumist öeldi muide lõpetuseks, et kes teab, ehk teeme kunagi Venemaaga samuti rahvusvahelise leppe ning venekeelsed klassid on võimalikud. Konkreetset vastust, kas see ka praegu reaalne oleks, ma ei saanudki.
Pikad protsessid
Arvatavasti nõuab see lihtsalt aega, kuni vene noorte keeleoskus pole enam probleem ja venekeelse hariduse saamine ei tähenda avalikult ega pahatihti ka sisuliselt eesti keele õppimisest loobumist. Seesugused protsessid on pikad, ent need pole võimatud. Näiteks panevad tänapäeval mitmed eesti ja läti lapsevanemad oma keeleõppe nimel enda põngerjaid vene lasteaedadesse. Teisalt lugesin hiljuti 1995. aasta Läti inimarengu aruandest sealsete lapsevanemate protestist vene laste vastu läti lasteaedades – nimelt pomisesid väikesed lätlased koju tulles venekeelseid sõnu. Iseseisvuse kättevõitmisest oli vaid neli aastat möödas ning lätlaste mure keele pärast mõistetav – nüüdseks on aga olukord muutunud. Võib-olla on kümne aasta pärast nii ka gümnaasiumihariduses ja võiksime mõtlema hakata venekeelsete klasside peale. Usun, et huvi oleks küllaga.
