Riina Palu: ärme hoia era ja avalikku lahus – kui nii jätkub, on varsti igal õigel eestlasel oma erakool

 (5)

Pikapäevarühm
PikapäevarühmFoto: Rauno Volmar

Sel aastal meie peres ükski laps kooliteed ei alusta ja emotsioonide väljaelamiseks pole isiklikku põhjust.

Kuid kuuldes tuttavatelt vanematelt, millise kadalipu nad on pidanud läbima selleks, et tunda, et nad on oma lapsele parima hariduse kindlustamiseks teinud kõik võimaliku, jäänud munitsipaalkoolis soovitud kohast ilma, heitunud ning seejärel otsustanud erakooli kasuks, ei saanud jätta mõtteid avaldamata.

Ühe popi Tallinna kooli juhtkond valis sellel aastal taktika öelda esimese klassi kandidaatide vanematele, et jah, teil on küll lootust saada koht meie koolis. Kool ju nagunii ei otsusta ja nii tundus lihtsam kui igale vanemale selgitada, et nad tõepoolest ei saa midagi teha ja ise oma klasside komplekteerimist täielikult ei otsusta.

Tallinna linna haridusamet määrab igale lapsele kooli suuresti hoolimata lapsevanema eelistusest ja määramise aluseks olev regulatsioon on keeruline ja koosneb mitmest komponendist, mistõttu pole vanematel ka võimalik kontrollida, kas valik on aus.

Või vähemalt pole vanemateni jõudnud selget metoodikat, mis südamed rahulikuks teeks. Kui tahadki oma lapsele parimat ja seetõttu kolid äärelinnast keskusesse, otse kooli kõrvale, siis sellestki ei piisa. Võidab see, kelle sissekirjutus kusagil piirkonnas, mille ulatus pole lapsevanematele selgeks tehtud, on pikem. Vist. Või vähemalt nii räägitakse.

Samal teemal:

Avalikesse koolidesse ei ole erarahastus teretulnud. Kui ütlesin ühe munitsipaalkooli juurde lapsevanemate loodud toetusorganisatsiooni aktivistile, kes kurtis, et tugiselts ei ole hoolimata pingutustest korralikult tööle hakanud, et MTÜ saab kooli heaks edukalt töötada vaid siis, kui kooli juhtkond teeb sellega 100-protsendilist koostööd ning on selle eesmärkide seadmisse ja tegevusse kaasatud, siis sain vastuseks, et see ei ole ju lubatud.

On loodud struktuurid, milles osalevad oma laste ja eesti haridusest hoolivad lapsevanemad, millesse tehakse väiksemaid või suuremaid rahalisi makseid, panustatakse tööjõudu, kuid mida ei saa otseselt kasutada hariduse kvaliteedi tõstmiseks või lastele laiemate võimaluste avamiseks oma kooli juures, kuna „see pole ju lubatud“.

Kuid veelgi enam on kahju, et ebaratsionaalsuse diktaadile, mis vanemaid koolide juurest tõrjub ja mille kehtestamise eest kannab kindlasti vastutust riigiaparaat seadusloome ja administratiivsete protseduuride kaudu, alluvad nii kool kui ka lapsevanemad ning surve riigile asjaolude muutmiseks pole piisavalt suur.

Või kui vanemad ei allu, siis hääletavad nad jalgadega ehk viivad oma lapse erakooli, sest riik ei ole valmis diskussiooniks, mis olukorda parandaks. Kui on nõudlust, on ka pakkumist, ja erakoole tekib juurde. Varsti on igal õigel eestlasel oma erakool, olgu põhjuseks siis koolikohtade vähesus õiges piirkonnas või ei vasta olemasolevad koolid maitsele. Vanemad on nõus maksma ja erakool tundub olevat hea äri.

Kurb on kuulda, et erakoolid võtavad järjest rohkem õpilasi vastu, investeerivad õppehoonetesse ja samal ajal jäävad mitte nii poppides avalikes koolides klassid tühjaks, koole liidetakse, luuakse kombinaate, kuhu on raske leida õpetajaid, kokkuvõttes ka õpilasi, ja mille side kohaliku kogukonnaga on nõrk.

Riski maandamine juhul, kui mõni erakool ebaõnnestub, jääb tõenäoliselt avalikule sektorile. Kuid veelgi lühinägelikum on teha takistusi olukorras, kus ei ole jäetud alternatiivi paralleelstruktuuri tekkimisele ehk olemasolevate koolide kohandamisele vanemate soovidele vastavaks.

Pilt tundub tuttav üheksakümnendate lõpust ja 2000ndate algusest, mil meie ülikoolimaastikku ilmestasid kümned ja kümned erakoolid. Sellise arengu põhjuseks oli, et riigiülikoolid suurte struktuuridena ei suutnud piisavalt kiiresti pakkuda programme, mida nõudis uus majandus. Suur osa eraülikoolidest ei suutnud ühel hetkel õpilastele antud lubadusi täita ja paremal juhul leidsid tudengid tee avalik-õiguslike ülikoolide tiiva alla.

Üldhariduses on praegu aga teisiti – riigi regulatsioon takistab sootsiumi hariduslikku isereguleerimist, tõrjudes lapsevanemad ja nende kapitali olemasolevast koolivõrgust.

Hariduslik kihistumine kasvab. Üldistamine ei välista üksikjuhtumeid, kuid vanemad, kes toituvad tervislikult, teevad sporti ja pingutavad oma laste hariduse nimel rohkem, on ka kõrgemate ootustega lapse kooli suhtes.

Kooli tervisetöötajad koguvad muu hulgas andmeid laste kehakaalu kohta. Julgen arvata, et laste kehakaalu pärast tunnevad muret pigem paneelelamute piirkondades asuvate koolide meedikud ning kesklinnas ja erakoolides ei ole see teemaks. See näitaja räägib perede elustiilist, ei muud. Sarnane otsib sarnast.

Kui lõdvendaks õigusnorme ja optimeeriks olemasolevate hoonete kasutust nii, et lapsevanemad saavad olemasolevasse kooli tuua selliseid tegevusi, mida nende meelest on vaja laste arenguks ja ise nende võimaluste eest lisaks maksta? Ei ole ju vaja luua paralleelseid struktuure hoides era ja avalik lahus ning kurnates seeläbi mõlemaid süsteeme niigi napi aju- ja finantsressursi tingimustes.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare