Tallinna teletornil on tehnoloogiaettevõtte ühe komponendina tähtis tööülesanne, selleks ei ole vaja arhitektide poolt martiiniklaasiks vormitud vaateplatvormi. Kuid kõrguse ilu nautimine on väärtus nii eestlasele kui kaugetele ja lähematele külalistele. Teletorn on atraktiivne turismiobjekt, mis on oluliselt leevendanud Tallinna häda, et meil ei ole piisavalt tugevaid “Kümme asja, mida sa Tallinnas pead kindlasti nägema/tegema!” atraktsioone. Vanalinn, Meremuuseum, Kumu  ja Kadrioru loss, Vabaõhumuuseum... 

Torni rekonstrueerimise ettevõtmisel oli palju vastakaid arvamusi – kas seda üldse tasub teha, kes seda tegema peaks, kui palju külalisi ta suudab kohale meelitada, kas ta on võimeline oma opereerimiskulusid ise katma, jne. 

Eurotoetuse toel valmis suure loov- ja tehnilise meeskonna töö tulemusena objekt, mis annab silmad ette enamusele maailma teletornidele. Moodne sisedisain hõlmab endas lisaks ootuspärastele vaate- ja gurmeenaudingutele eestlaste ettevõtlikkust tutvustavat väljapanekut ning on väga eriline sündmuste korralduspaik. Erinevalt suurlinnade liiklussõlmedes asuvatest tornidest ei saa me loota pelgalt vaateplatvormina turistilõksuks olemisele. 

Aktiivne kultuurisündmuste programmi loomine ning torni pidev arendamine on kahe aasta kogemuste põhjal loonud veendumuse, et teletorni on võimalik oma tuludega hallata elamuskeskusena, millel on pidevalt kasvav taaskülastuste arv ja mida järjest enam tunnustatakse rahvusvaheliselt selgelt eristuva vaatamisväärsusena. 

Tallinna teletorni teeb maailmas eriliseks tema tugev side riigi ajaloo pöördeliste sündmustega. See on tähtis mälestus, mida on oluline hoida omade jaoks, ning põnev lugu, mis läheb korda ja jääb meelde väliskülastajatele. Iga turismiobjekt, millel ei ole väärikat lugu, on tühi ja väärtusetu. Teletornil on see lugu olemas. 

Ka selle loo juures on palju vastakaid arvamusi, kas sündmused olid just täpselt sellised ja kas on piisavalt esile tõstetud kõiki tähtsat rolli mänginud inimesi. Hea on, et selle üle avalikult arutatakse, kirjutatakse raamatuid ja peetakse konverentse. Kas üks 12-aastane koolipoiss mõtleb nii tõsiselt Eesti taasiseseisvumise peale ja adub, et sündmustesse olid päriselt kaasatud tema isa ja ema, kusagil mujal kui teletornis peetud ajalootunnis? 

Iga liftisõit teletorni kõrgustesse paneb mõtted lendama. Siit paistab kaugele, aga siin on ka tore unistada. Tahaks teha midagi veelgi erilisemat. Vanast maailmast kaugemale vaadates näeb, et tornides saab teha palju erutavat ja innustavat. 

Kõrgus ja adrenaliin käivad käsikäes. Meil on Põhjamaade kõrgeima vaateplatvormiga torn. Esialgu julgesime sellel avada välisterrassi, siis lubasime külastajad servale jalgu kõlgutama. Sel aastal juba servalt alla liuglema. Need ei ole tavapärased lahendused, sisaldavad mitmeid riske, vajavad palju kordi "mõõtmist ja ümber lõikamist". Tulemuseks on atraktsioonid, mis Tallinna tõepoolest rahvusvahelisel turismikaardil eriliseks teevad. 

Müüa või mitte müüa? Selles ei olegi küsimus. Oluline on omanikule seada väga pikaajaline kohustus ja võimalused torn rahvale avatuna hoida. Muidu võiks ju maha müüa ka Kumu, Meremuuseumi ja Ajaloomuuseumi?! Raha saaks kõvasti ja kulud kaoks! Usun, et Eesti riigil jätkub tarkust teha otsuseid selliselt, et teletorn saab avaliku turismi ja kultuuriobjektina oma sünnipäeva 11. juulil tähistada veel mitmeid aastakümneid.