Rikas eestlane
Valitsuse aktsiisipoliitika rumalust tõendatakse ennekõike ikka sellega, et riigile jäävad laekumata arvukad maksumiljonid. Noh ja maapoed lähevad kinni ja inimesed joovad varasemast rohkem. Eks see kõik on muidugi tõsi, aga kui läheneda probleemile n-ö rohujuuretasandilt, siis on maruline aktsiisitõus toonud kaasa ka palju head. Lõpuks ometi saab eesti inimene tunda end rikkana, peaaegu soomlasena!
Mäletame ju kõik, millist rohelist kadedust äratasid meis jõukad põhjanaabrid, kelle jaoks polnud mingi probleem lahkuda viinapoest hiiglasliku käruga, täis kõikmõeldavaid joovastavaid keelekasteid. Nutt tõusis kurku, kui sina samal ajal pidid näpu vahel veeretama viimaseid veeringuid ja pidama aru, kas osta nende eest kaks õlut või väike Lauaviin. Hale oli olla vaene eestlane ja kõndida häbelikult seinaääri mööda, samal ajal kui rikkad soomlased, kõht punnis ees, elukaptenite moel keset trotuaari purjetasid, vedades enda järel tuhandeid ahvatlevalt kolisevaid pudeleid ja purke.
Võib julgelt väita, et nüüdseks on olukord muutunud. Valitsus on andnud eestlastele tagasi inimväärikuse. Nüüd on ka meie inimestel koht, kus end rikkana tunda. Läti!
Viimaks ometi võib ka Maarjamaa poeg või tütar osta alkoholi kärude kaupa. Osta lihtsalt niisama, mitte sellepärast, et tal on nii suur janu, vaid et see on nii odav! Osta ostmise enda pärast. Las pärismaalased, need lätlased, vahivad silmad jõllis, kuidas eestlane oma eurosid tuulutab. Tema jaoks ei maksa need napsid siin Lätis õieti midagi, ta on nagu Oru Pearu, kes võis viierublasega piipu süüdata. Aupaklikult koogutav Läti poemüüja pole ehk terve oma elu jooksul jaksanud osta nii palju viina, kui üks eesti mees silmagi pilgutamata oma furgoonautosse laob. Ja ega see pole kõik, ta tuleb järgmisel nädalal uuesti! Võib-olla juba homme! Sest siin on ju kõik nii odav, nii odav!
Sa pole enam näljarott, kellel on külmkapis üks hädine Pilsner. Nüüd elad sa nagu mõisahärra, kelder täis tuhmilt läikivaid pudeleid, millest jätkub viimsepäeva laupäevani.
Tore on seegi, et ka soomlasedki on Läti viinapoed üles leidnud. Las nad nüüd näevad oma silmaga, et eestlased pole neist sugugi viletsamad! Jah, me oleme teile järele jõudnud – võime kõndida kõrvuti nagu vennad, kummalgi sama suur siidrikäru sabas.
Ja muidugi leiab Lätist muudki taskukohast. Ega siis soomlased ka Eestis ainult alkoholi järel käinud, nad parandasid siin ka hambaid, kümblesid sanatooriumides ja lasid juukseid lõigata. Sest see oli odavam kui kodumaal! Ei tea, kas Soomes ka arutati, kui palju makse jääb seetõttu riigikassal saamata? Igal juhul on selline mõttekäik väiklane ja kitsalt bürokraatlik. Psühholoogilises plaanis on tähtis, et inimene võib vähemalt vahel harvagi tunda end kuningana. Hiiglasena liliputtide maal. Seesama kasin palk, mille eest kodumaal suurt midagi ei saa, muutub korraga muinasjutuliseks varanduseks. Tarvitseb vaid ületada silmale nähtamatu piir ja sa võid osta alkoholi, kütust, ehitusmaterjale – mida iganes.
