•• Kirjutasin EPL-i kirjaküljele (10.02) pisikese loo, mille pealkirjaks oli ”Kes on Eesti kõige rikkam inimene?” ja mis EPL Online’is kutsus esile vastakaid arvamusi.
Räägime siis rikkusest, kui eeldada, et see teema tõesti huvi pakub. Robert T. Kiyosaki ja Sharon L. Lechteri raamatus ”Rikas isa, vaene isa” on toodud väga hea rikkuse definitsioon: ”Rikkus on see, mis näitab, mitu päeva sa saad elada, ilma et peaksid tööd tegema.” Lugeja võiks nüüd mõelda, kuidas teda näiteks mõjutab vajadus võtta palgata puhkust või üksik haiguspäev.
Rikkus on suhteline, jagunedes laias laastus vaimseks ja maiseks rikkuseks. Enamik inimesi eelistaks vist seda viimast, arvates ja lootes, et see garanteerib õnne. Võib ju olla, pole olnud selliseid finantse, et end rikkaks pidada. Vaimne rikkus on hoopis toredam – sellega saab luua maiseid rikkusi (vastupidine on raskem, kui mitte võimatu). Olekski nagu kogu komplekt – seda aga siiski fantaasiamaailmas, sest väga vähesed oskavad/soovivad kasutada looduse poolt saadud vaimuandeid rikastumiseks. Hoopis keerulisem on lugu aga siis, kui ei ole ei raha ega mõistust.
Kas Eesti rikastest rääkides tahame mainida ka mõnda nime? Ei tea, kas tasub. Isegi multimiljonär võib ju arvata, et tal pole piisavalt hea majanduslik olukord (paremad võimalused nõuavad ka suuremaid soove). Aga samas: kui me kutsume üht osa inimesi vaesteks (ka nimeliselt), siis miks ei võiks me rääkida rikastest?
Deisi Helemäe
