Me ei muretse mitte ainult loomade, vaid veel rohkem inimeste elu, tervise ja heaolu pärast. Me ei taha, et alaealised ostaksid ja jooksid alkoholi; ei soovi isegi seda, et nad ostaksid nn alkoholivabu alkohoolseid jooke – õlut eelkõige, aga ka teisi tervisele kahjulikke tarbimisharjumusi loovaid tooteid. Homne tarbija võiks teha targemaid valikuid, et järeltulev põlvkond oleks nutikam kui eelnev.

Avalik arusaam, et kaupmehel on kasulik müüa kõiki kaupu, peaasi, et raha saab, ei ole kindlasti tõsi. Kaupmees, kes tahab turul tegutseda kaua ja edukalt, on vastutustundlik ning teab, et on tooteid, mille puhul üks teenitud euro võib minema viia kolm.

Just seepärast oleme tõsiselt mõelnud näiteks tubakatoodete müümisest üldse loobuda. Tubakatooted annavad meie käibest ligi 5%, kuid nende kasumlikkus ei ole suur. Kaudseid kulusid arvestades maksame teiste toodete arvel isegi peale, täpsemalt sõltub kasumlikkus konkreetsest kauplusest. Põhjus on aktsiisis ja teistes maksudes ning piirangutes, mille tõttu tubaka arvel ükski kaupmees rikastuda ei saa. Aus vastus on, et me ka ei taha. Täiesti kindlasti.

Miks me tahame tubakatoodete müümise lõpetada?

Näiline põhjus, miks tubakatoodete müügist mitte loobuda, oleks justkui argument, et suitsetajad ei käiks siis enam poes, kust suitsu ei saa. Küsisin, mida arvab sellest minu suitsetav isa. Ta on minu töö tõttu küll veidi “mõjutatud” arvamusega, kuid märkis siiski, et tema küll ei usu, et see suitsetajat oluliselt oma ostukäitumist muutma sunniks, sh ostukoha valikut.

Pigem arvab ka enamik suitsetajaid, et suitsetamine tervislik harjumus ei ole ning mõistavad tubakatoodete tarbimise hukka, ka enda puhul, kuigi sõltuvuse tõttu ei ole nad sellest alati valmis loobuma.

Seepärast, kui tubakatoodete müügist loobumine tarbijate ostukoha valikut ka muudab, ning mingist osast käibest tuleb loobuda, ei ole see traagiline.

Kindlasti saavad ja peavad kauplused oma kaubavalikuga kujundama tarbijate ostueelistusi, kuid seda ei saa teha üleöö ning vastutustundetult. Sotsiaalse vastutuse ülesanne on igal otsusel, mille sisseostja teeb. Samas ei saa seda rolli panna ainult kauplusele või kaupluste ketile. Miks?

Lihatootjate näide on sobivaim. Pikka aega süüdistati vorstitootjaid, et nad panevad vorsti sisse liiga vähe liha. Rahvajutud “lihalõhnaga jahuvorstist” olid legendaarsed, kuid kui üks tootja tuli välja “100% liha” vorstiga, hakkasid kõik vähemalt ühte sellist toodet oma sortimendis pakkuma. Osad neist on ka väga edukad ja tänaseks on letid lihakatest vorstidest pungil.

Kett ja kauplus saab müüa ikkagi ja üksnes seda, mida tarbijad ostavad. Tarbijad ostavad esmalt seda, mis neile meeldib, ja siis seda, mida neile pakutakse. Uutest toodetest suudab püsivasse sortimenti jääda vaid 5%. Kindlasti liiga vähe – sest toode, mis on juba kaupluseletile jõudnud, on läbinud päris mitu sõela ning järjelikult on nii tootja kui kaupmees uskunud, et sellel võib müügiedu olla. Edutute toodete hulgas ei ole mitte ainult liiga kallid või ebatervislikud tooted. Üks põhjus on ka meie suhteliselt kivistunud tarbimisharjumustes. Eriti meeste ostukorv, kui nad poodi satuvad, on üsna sarnane sellega, mida nad ostsid eelmine kord.

Opositsioon saab endale Lätist ostetud alkoholi lubada

Kindlasti on ka meie tootjatel olnud liiga vähe julgust ja pealehakkamist turu ümberkujundamiseks. Kui nõudlust tervisliku ja keskkonnasäästliku tarbimise järele, mis on ühiskonna mõistlik käitumine, piisavalt ei ole, tuleb seda nõudlust kaupmehe-tootja-tarbija-riigi koostöös luua.

Vägivaldse hinnakujunduse usku ma siiski ei ole. Igasugu suhkrumaksud ja muu taoline tekitavad ainult pettusahvatlusi, kunstlikke eeliseid jms, mille negatiivne mõju on oluliselt suurem kui väidetav positiivne efekt. Enamik poliitilisi katseid panna inimesi tarbima seda, mida poliitikud usuvad, et nad peavad tarbima, on pigem läbi kukkunud. Läti õlu ja viina turundamiseks ei ole keegi suutnud paremat kampaaniat välja mõelda kui Eesti valitsuse maksupoliitika. Olgugi see veidi iroonia ja naljaga öeldud, on see siiski pigem sulatõsi.

Riigi roll ei ole siiski vähetähtis. Üks kett ei saa üksipäini teha otsuseid, mis on targad, kuid ignoreerivad turgu ja kahjustavad tema enda konkurentsivõimet. Inimesed võivad küsitlusele vastates öelda, et nad taunivad Lätis odava alkoholi ostmist, kuid kui nad jõuavad nt Valgas asuva Alko1000 lähedale, ostavad sealt ikkagi tavakogusest suuremas mahus odavamat alkoholi.

Kardan, et selline käitumine ei pruugi võõras olla ka poliitikutele, sh koalitsioonipoliitikutele. Opositsiooni võib veel mõista – ta ütleb, et see kord on jabur, kuid koalitsioonipoliitik peaks ju olema tema enda kujundatud poliitika jäägitu patrioot. Kuid kas alati on? See ei ole etteheide, vaid tõdemus, et üks asi on seadusi kirjutada ja arvata, kuidas nad toimivad, teine asi on nende samade seaduste toimimist omal nahal järele proovida.

Turunduse tähtsust on võimatu üle hinnata

Tarbijate käitumist saab suunata ja kujundada nutikamalt turundades. Sõidan aastas ligi 5000 kilomeetrit jalgrattaga, osalen spordivõistlustel. Alkoholivaba õlle tootjad on leidnud, et spordivõistluste toetamine võib nende tarbimist suurendada, klientide kaotamist vältida. Nüüd olen märganud, et haaran ka pärast sauna mõnikord alkoholivaba õlle järele. Hea või sobiva toote reklaam müüb hästi.

Otsesele reklaamile on lisandunud teisi turundustegevusi, mis on aidanud viimased 5-6 aastat kahanevat õlletarbimist asendada tervisesõbralikuma tootega samadelt tootjatelt. Argumendid on veenvad, usutavad ja meeldivad.

Eesti kõige suurem mure on rahva tervis. Kuidas muuta inimeste eluviisi ja tarbimisharjumisi nii, et need ei vähendaks nende eluiga, tervena elatud aastate arv oleks võimalikult pikk ning inimesed ise ei kahjustaks ennast?

Kindlasti on vaja mõningaid riiklikke piiranguid, kuid need ei saa kunagi olla peamiseks mõjutusvahendiks, kuidas sundida kodanikke elama täisväärtuslikumat elu. Väga oluline on tarbijate, st kogu ühiskonna süsteemne ja läbimõeldud teadlikkuse kasv – mis on mõistlik, mis mitte ja miks.

Eesti meedias ja avalikkuses räägitakse tervislikkusest väga palju. Ometi julgen öelda, et ökotoodete kajastamine meedias ning reaalne tarbimine ei ole omavahel üks-ühele kooskõlas. Inimesed teavad küll, mis on tervislik, kuid ostavad ometi selle toote, mis on odavam. Hinnatundlikkust ei saa kuidagi alahinnata.

Puurikanad, millest alustasin, munevad kõige müüvamaid mune seetõttu, et nende munade hind on kõige odavam. Kuidas sundida tarbijat kallimat, kuid loomasõbralikumat ja väiksema ökoloogilise jalajäljega toodet kinni maksma?

See ei ole üldse lihtne. Uuringud on kinnitanud, et inimene eelistab sõnades ökotoodet, ta ütleb, loomulikult ostan seda. Kuid kui poodi läheb, valib ikkagi odavama. Seepärast peabki riiki aitama vastutustundlikel kaupmeestel, tootjatel ja tarbijatel oma vastutust kanda. Kui ta seda ei tee, või teeb ebaõnnestunult, on turg juhuslikum ja ootustele mittevastavam või koguni päris kreenis nagu praegu alkoholi puhul.

Kuigi alati on neid, kelle arvamus üldisest arvamusest nt tervislikkuse tehtusest oluliselt lahku läheb, peab olema ühiskonnal ühine eesmärk, millist tarbimist me tahame. Kaupmees pingutab küll, kuid tema käed üksi jäävad lühikeseks.

Kõige rohkem kujundame oma ühiskonna tarbimisharjumusi meie ise – seda, mida me ostame, meile ka müüakse. Ostkem siis rohkem seda, mille müümist me õigeks peame. Siis meile varsti muud ei pakutagi. Rootsis müüdavatest munadest on 90% vabapidamisega. Me jõuame kindlasti sinna, kui koos, siis kiiremini. Inimesi tuleb harida, veenda ja innustada. Vahel ka keelata ja käskida, kuid ainult juhul, kui muu mõistlik mitte kuidagi ei aita. Ja ka siis hellalt, hoolivalt.