Risto Järv: Riiklik plagiaat?
Nutitelefoni uut rakendust laadida on alati suur rõõm. Eriti kui rakendus käib rahvapärimuse kohta, ühendades vana ja uue. Riigikantselei poolt vastlapäeval meediasse paisatud uudis rahvakalendri mobiilirakenduse kohta kõlas põnevalt. Selline idee tekitab heameelt riigi üle, mille kodanik olen – asi, mida tänapäeva Eestis sageli tunda ei saa.
Esimene mulje tõi hea tuju – meeleolukad pildid ja väga vahvad ideed rahvakalendri päevade pidamiseks tänapäeval. Lähemal uurimisel tundus kõik aga kummaliselt tuttavlik: rahvakalendri äpp kubiseb tsitaatidest, mille allikat ei avata ja mille kohta isegi ei öelda, et need on tsitaadid.
Pärimuskultuur on miski, mis meid ümbritseb, mille tavatarkust paljud meist sõnastaksid üsna samamoodi. See on meie ühisteadvus. Enamik eestlasi vastaks küsimusele jaanipäevakommete kohta esimese lausena ilmselt: „Jaanipäeval tehakse lõket.” Samas on pärimusele omane ka varieerumine. Soome folkloristi Lauri Honki sõnul on varieerumine „pärimuse südameveri”. Kui ühel korral pikema teksti samamoodi sõnastamine võib olla ka juhus, siis paljudel kordadel kindlasti mitte. On vähe usutav, et rööptekkena tekiksid laused sõnastuses nagu [Seitsmemagajapäeval] „oli seitsme vennaga koos hukatud nende ema Maret ning vihmasadugi tõotusena ette määratud” ja [Nigulapäeva on] „iseloomustatud kui külma aega, mil vesiste kohtade külmudes pääseti liiklema mööda talveteid”.
Selliseid lauseid äpp sisaldab, nende kirjapanijale Mall Hiiemäele – Eesti rahvakalendri oletatavasti parimale tundjale, rahvaluule arhiivi folkloristile – viide puudub. Mõistan, et iga lause kohta viidet teha oleks väikeses telefonirakenduses raske, aga vähemalt võinuks selle alguses või lõpus olla viide kirjandusmuuseumile ja teadlaste tööle. Praegu seda pole.
Mall Hiiemäe on koostanud kaheksaköitelise rahvakalendri sarja (I köite koostas Selma Lätt). Hiiemäe autoritekstist väheste mugandustega ning isegi üks ühele maha kirjutatud täislauseid leiame hulga. Osalt Läti ja Hiiemäe rahvakalendri sarjale, osalt muudele allikatele toetub rahvakalendri andmebaas Berta serveris folklore.ee – suur hulk rakenduses sisalduvaid lauseid ja lõike pärineb ka sealt, ilma vähimagi viiteta. Näiteks: „2004. aastal hakati künnipäeval tähistama õues õppimise päeva. Koolides soovitatakse vähemalt ükski tund õues pidada.” Rahvakalendri äpp vaikib sellest kõigest. Seega on rakendus osalt referaat, osalt kompileering, et mitte öelda plagiaat.
Kus on viited?
Kui folklorist avaldab rahvapärimust, paneb ta reeglina juurde selle inimese nime, kellelt see info pärineb. Riigilt ootaks seda enamgi veel. Ainsad asjaga seotud tegijad, keda rahvakalendri rakenduse kodulehel veebis mainitakse, on Opus Online OÜ ning „koostööpartnerid disainiagentuur AKU ja arendusfirma Bind”. President annab igal aasta välja rahvaluule kogumispreemiat parimatele arhiivi korrespondentidele. Tahaks uskuda, et ka riigikantselei teab, et Eestis on olemas folkloristid, kelle poole saab pöörduda.
On loomulik, et tegijat aitab spetsialist. Eestis on folkloristid olemas juba rahvaluule suurkogumise algusaegadest. Kui rahvalooming autorikaitse alla ei käi, siis juhul kui lauseid võetakse raamatu autoritekstist, tuleb autorile viidata. Kui tegu oleks heliteosega, oleks autorikaitsjad ilmselt juba kohtuga ähvardanud.
Õppejõuna mäletan üliõpilast, kes copy-paste-töö esitanuna vaatas mulle süütult otsa ja ütles: „See leht jäi mul välja trükkimata, kus kasutatud kirjandus oli.” Kui aga samal tasemel tekstid luuakse riigikantselei tellimusel ja heakskiidul, tundub, et Eesti riik ei ole veel koolilapseeast välja jõudnudki.
Eesti rahvaluulet koguv ja koondav kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiiv peab oma argitööks taotlema raha igal aastal kümnetest eri projektidest. Rahvakalendri äpp maksis 32 000 eurot – rohkem kui tänavu rahvaluule arhiivi aastaseks püsitegevuseks eraldatud toetus. Kui koostajail on kasutada nii palju raha, siis oleks elementaarne väärtustada seda, millele see tugineb – uurijate tööd. Kui rakenduses on olemas retseptilingid ja vikipeedialingid, tekib küsimus, miks puuduvad folkloorilingid.
Arusaamatuks jääb, et kui juba tehti rahvakalendri rakendus ligi saja pühaga, siis miks ei mindud päris lõpuni? Miks on puudu talvine madisepäev – usside ja matikate liikumahakkamise püha 24. veebruaril? Puudu on ka näiteks annepäev (26.07).Tekstid on kohati ebaühtlased ning toimetamata, jaagupipäev paigutatud 25. augusti juurde (õige – 25. juuli), viidipäevast on saanud „iidipäev”.
Seda artiklit kirjutama ei sundinud ainult üksikjuhtum, vaid üha süvenev tendents, et teadlasetöö on vabavara ka tsitaadi allikat avamata. Meenub mõne aasta eest ilmunud samalaadne vanasõnakogumik, koostatuna folkloristide teoste põhjal.
Rahvakalendri tutvustamine on tore mõte. Mobiilirakenduse lühijuhised iga päeva kohta on nauditavad. Rakenduse juures rõõmustab see osa, mille tegijad on oma ala asjatundjad. Oleks aga elementaarne, kui autoriteksti puhul autorit maha ei vaikita ja ehk ka rahvaluule arhiivi tekstikogumile viidatakse. Kui elame ühiskonnas, kus teadlase tööd väärtustatakse, siis ei tohiks viitamise küsimust tekkidagi.
Risto Järv,
kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja
