Risto Vähi: Eesti on üürimajadeks valmis
Hinnanguliselt elab üüripinnal umbes 15% Eesti elanikke, kuid alles paar aastat tagasi oli see protsent tublisti alla kümne. Kuna meie üüriturg on enamasti mitteametlik, siis ongi tegemist hinnangutega, sest päris täpset statistikat meil veel ei ole. Lääne-Euroopa riikides on üüripinnal elavaid inimesi keskmiselt 40%.
Eesti üürituru arengut jälgides võime näha liikumist Euroopa poole. Või hoopis tagasipöördumist sõjaeelsete tavade juurde.
Alates 19. sajandi lõpukümnenditest, kui tsaariaegses Eestis algas elanikkonna suurem ränne linnadesse, et sealsetes vabrikutes tööle asuda, hakati eeslinnu täiendama lihtsate puidust üürimajadega. Suuremad ettevõtted rajasid oma asulaid: Kopli liinid või Sitsi tänava äärsed puithooned Tallinnas.
Elu toanurgas
Jõukuse kasvades hakati ehitama uhkemaid puithooneid ja ka suurte korteritega kivist üürimaju — eeskätt Tallinna vanalinna ja selle lähistele. Pärast Esimest maailmasõda, mil elamuehitus hoogustus, investeerisid paljud ettevõtted, jõukamad äriinimesed ja professorid või arstid kinnisvarasse ning ehitasid avarate korteritega puit- ja kivimaju, mida enamasti välja üüriti.
Üürikorteris elada oli turvaline: see oli omaniku jaoks äri ja elanikud sõlmisid pikki üürilepinguid kartmata, et peaksid korteriomaniku ootamatult saabuva sugulase tõttu oma kodu maha jätma. Tihti üüris väikeses korteris elav perekond mõne toa välja. Keerulisemal ajal eraldati üürnikule oma nurk samas toaski.
Nii nagu tänapäeval, otsustati ka tollal üürikorteri kasuks peamiselt ikka seetõttu, et raha isikliku elamispinna jaoks ei olnud. Ka eluasemelaene tänapäevases mõistes ei olnud. Paljud tollased jõukad inimesed, kes ise polnud maju ehitanud ega korterit ostnud, elasid suurtes luksuslikes üürikorterites.
Omandireformi käigus 1990-ndatel sai enamik kunagiste üürimajade omanike järeltulijaid hooned tagasi, kuid üürimaju neist enam ei saanud.
Varakapitalismi tingimustes kujunes ka praeguseni toimiv üüriturg. Kuna erastamise käigus said suuremast osast Eesti elanikest kinnisvaraomanikud, siis omandas meie üürisektor ebastabiilse iseloomu: lepingud on lühikesed ja iga hetk võib üürniku või üürileandja elumuutus tuua kaasa lepingu lõpetamise.
Kuid nii nagu Eesti integreerub üha enam Euroopaga, muutub ka meie ühiskonnakorraldus ja elustandard aina euroopalikumaks. Sellega koos muutub ka suhtumine üüripinda. Järjest enam võetakse üürikorterit kui päris kodu ja võimalust elada kohas, kuhu ehk muidu ei jaksaks korterit osta. Korteri omamine toob kaasa paraja hulga vastutust, mida kõik sugugi kanda ei soovi. Üürivad ka need, kes ühel või teisel põhjusel pangast laenu ei saa.
Kui enne sõda olid paljude kortermajade omanikeks-tellijateks eraisikud ja nende perekonnanime järgi sai mõnigi hoone endale ka nime (näiteks Tallinnas Pärnu maantee 6 asuv Urla maja ärimees Jaan Urla järgi), siis nüüd, arvestades praegust ettevõtluskeskkonda ja traditsioone, oleksid üürimajade arendajateks ja omanikeks kinnisvarafirmad.
Kinnisvaraarendajate käes on suur hulk kinnistuid, mis on kas hoonestamata või kus asuvad hooned on amortiseerunud ja määratud lammutamisele või renoveerimisele. Enamik kinnistuid on kaetud detailplaneeringuga, kuid kui vaadata kinnisvaraturu arengut, on selge, et niipea kõigile planeeritud korteritele ostjaid ei ole.
Seetõttu soovitan arendajail tõsiselt mõelda oma kinnistule üürimaja rajamisest. Mõistliku üürihinna puhul oleks turgu küllalt ja sisuliselt igasuguses hinnaklassis.
