Hemoglobiin – mis annab verele punase värvi. See on lausa barokselt toretsev molekul. 10 000 aatomit, enamik vesinik ja süsinik, on seotud nelja ahelaga, mis on üksteise ümber põimunud. See kõik meenutab nelja paelussi armastust.

•• Täiesti segane…

Jah, aga ainult esimesel pilgul. Tegelikul eksisteerivad seal ühtaegu kord ja korratus. Sest enamikul kurvidel on oma mõte. Nii on ahela keerete vahele põimunud neli kärge, heemi. Täpselt heemide keskel istub üks üksik raua-aatom. See annabki punase värvi. Raua-aatomi külge on seotud hapnik, mida me hingame. Igas heemis on vaid üks-kaks hapnikuaatomit.

•• Kaheksa hapnikuaatomi sidumiseks läheb vaja 10 000 aatomit. Milline raiskamine…

Aga imeilus. Kas te ei leia?

•• Naised võivad olla ilusad, jää-kristallid on ilusad. Me saame neid näha. Teie hemoglobiini ei näe aga isegi mikroskoobi all.

Muusikat ei näe te samuti, kuid ometi on ta imeilus. Teie meelelisest tajust märksa olulisem on see, millist huvi te asja vastu tunnete. Ilu tajumine tekib pingest teie mõistuse ja objekti vahel. Kuid teil on õigus: kuskilt peab tulema huvi. Kõige alguses on alati meeleline külgetõmme.

•• Atraktiivse keha puhul võib-olla tõesti. Aga keemias? Mu isa oli keemik, ema ja vanaema samuti. Kuid ometi pole ma keemiat kunagi pidanud millekski muuks kui igavaks. Ma kardan, et enamiku inimestega on nii.

Kas teil oli lapsena väike keemialabor?

•• Ei olnud.

Näete: te jäite ilma keemia meelelisest poolest. Keemia on huvitav, sest see suitseb, paugub ja haiseb. Külgetõmme tulebki sellest.

•• Võimalik. Kuid ometi kahtlen ma, et üks molekul võib olla tõesti samal moel ilus kui kunstiteos.

Proportsioonid on erinevad. Kunsti puhul mängib suuremat rolli emotsioon, teaduses mõistus. Vaadake seda pilti minu kirjutuslaua kohal. See kujutab küklaadide iidolit, 5000 aastat vana skulptuuri. Kui ma vaatan seda marmorist naisekuju, ei mõtle ma palju sellest, kuidas küklaadide ja egiptuse kunst teineteist mõjutasid. Piisab pilgust kujule, et mul tekiks soe tunne. Aga vaadake nüüd ekstaatilist naisenägu sellel teisel pildil. Sellel pildil on barokk-kunstniku Bernini skulptuur pühast Theresast. Selle pildi puhul mängib mõistus suuremat rolli. Theresa ei kõneta mind üksnes oma välimuse tõttu, vaid ka põhjusel, et tal oli kristliku nunnana juudi vanaisa ning mind huvitavad naiste nägemused. Püha Theresa tähendas naiste võimalust end väljendada muidu mehelikus kirikus. See skulptuur jutustab mulle ühte lugu. See on pinge kunstiteose ja minu vahel.

•• Hemoglobiin…

…jutustab samuti lugu. Ahelad on niimoodi keerdus, et nende vahele saaks tekkida teatud tasku, kuhu hapnik kopsus kõige paremini sisse pugeda saab. Kui reisija on võtnud koha, muudab molekul oma kuju, ta klapib ennast teadud viisil kokku. Seeläbi muutub värv, veri värvub helepunaseks. Ajus või lihases annab hemoglobiin hapniku vabaks – ahelad võtavad oma varasema kuju. Seetõttu on veeniveri purpurpunane. See, kuidas molekul läbi aadrite sõidab ja pidevalt muutub, on minu jaoks sama põnev kui Odüsseuse lugu.

•• Teile meeldib ilmselt keerukus. Aga ka lihtsuses on oma võlu. Kas Parthenoni perfektsed proportsioonid teid ei kõneta?

Või molekulid, mis näevad välja nagu perfektsed täringud? Sellised ideaalid olid mul varem. Aga mida vanemaks ma saan, seda enam võlub mind keerukus. See võib olla seotud ka meie ajaga. Ajaloos on olnud epohhe, mis eelistavad lihtsaid vorme – nagu kreeka antiik. Aga teistes ajaloo-etappides peeti ilusaks keerukat. Nii oli see barokiajastul, nii on see ka tänapäeval. Paljud inimesed peavad näiteks arhitekti Fank Gehry murtud ja väändunud ehitisi ilusamaks ja põnevamaks kui Bauhausi. Minul igatahes on lihtsuse nägemisest kõrini. See ei jutusta lugu.

•• Miks inimesed ilu kogevad?

Kategooriad nagu ilus ja inetu on osaliselt geneetiliselt tingitud. Oletatavasti pidasid inimesed algselt ilusaks seda, millest neil kasu oli. Ja võimalik, et meie esi-isasid ei kütkestanud üksnes kindlad söödavad taimed, vaid kogu elav loodus. Sest ükski liik ei saa üksi ellu jääda. See rõõm elavast, korrapäratusest määrab meie ilutaju tänapäevani. Ka seetõttu meeldivad meile lilled ja puit rohkem kui plast.

•• Viiulikvarteti või elektroonilise kitarri helid pole looduslikud.

Keele ja kultuuri arenguga muutus muidugi palju keerukamaks ka ilutaju – ja seda ei saa enam seletada pelgalt bioloogia abil. Tänapäeva inimestel on paljud esteetilised otsused õpitud.

•• Ja ometi suudame me sageli hämmastavalt hästi üksmeelele jõuda selles, mis on ilus ja inetu. „Mona Lisat” imetleb igaüks.

Aga just seetõttu, et me ei saa seda enam kõigest muust sõltumatuna vaadelda! Igaüks on seda pilti tuhandeid kordi näinud ja kuulnud või lugenud selle kohta lugematul arvul hinnanguid.

•• Aga mõistatus on ikkagi see, kuidas üks „Mona Lisa” üldse nii kuulsaks sai. Juba esimesed inimesed, kes enam kui 500 aastat tagasi Leonardo tööd nägid, kiitsid seda. Lisaks loodusliku armastamisele peavad ometi eksisteerima ka muud printsiibid, mille alusel me ilu hindame.

Läheme korraks tagasi küsimuse juurde keerulisest ja lihtsast. Meie mõistus on programmeeritud kindlate mustrite leidmisele. Ta eelistab lihtsat. Me tunneme end hästi, kui me midagi – pilti, hoonet, molekuli – otsekohe mõistame. Aga nii läheb asi ruttu igavaks. Me vajame midagi, mis meie huvi pikemaks ajaks seoks. Kas te teate Güelli parki Barcelonas? Arhitekt Gaudí on ehitanud sinna ühe suure terrassi, mis ühel nõlvakul sammaste kohal hõljub. Terrassi piirab istepink, mis reeglipärase lainetusega nõlvaku kohal lookleb. See on lihtne. Inimene saab kohe aru, milline vorm terrassi piirab…

•• …ja vaid nii saab tekkida meeleline külgetõmme. Sest kui esimene mulje oleks liiga komplitseeritud, kohkuksime tagasi.

Võimalik. Aga sellega lugu alles algab. Pink on nimelt dekoreeritud täiesti reeglipäratult kirjude keraamiliste plaatidega. Mustrit ei saa ära tunda, see on keerukas. Kivide suurused ja värvid on juhuslikud. Me ei pea esteetiliseks ei korda ega korratust. Ilu tekib pingest: pingest korra ja korratuse, lihtsa ja keeruka vahel.

••Me tajume ilu, kui lahendada on mõistatus. Ja peame uskuma, et me suudame selle lahendada.

Kant eksis väga. Ta arvas, et ilu on „meeldimine ilma isikliku huvita”. Tema järgi on võimalik midagi ilusaks nimetada vaid juhul, kui meid selle asjaga miski ei seo.

•• Kanti järgi ei saaks seega ühte naist ühtaegu ilusaks pidada ja ihaldada.

Iga naist?

•• Oma naist. Muide, mina pole kunagi Claudia Schifferi sugust naist eriti ilusaks ega ka külgetõmbavaks pidanud. See-eest meeldib mulle Juliette Binoche’i sugune…

…sest te eeldate, et tal on saladus.

•• Ilutaju tugineb teie arvates seega huvil ja kasulikkusel. Lõppude lõpuks on see teatud laadi iha – soov lahendada saladus. Võib-olla on suurimad kunstiteosed just need, mis äratavad igatsuse, aga seda kunagi ei täida.

Jah, aga seal on veel midagi. Muuseumikülastuse lõbu peitub minu jaoks selles, et ma tunnen, kuidas minu meeleline taju ja mõistus koos toimivad, et ühte kunstiteost hoomata. Ma tajun omaenda sisemaailma terviklikkust. Enamgi veel, ma tunnen end seotuna kõigega, mis mind ümbritseb. Ja mulle meenutatakse inimeste head külge.

•• Kas ka midagi hirmsat võib olla ilus?

Mõelge Goya graafikasarjale sõjakoledustest. Ta näitab vigastamisi, mahalaskmisi, piinamisi enneolematu täpsusega. Need teosed on meisterlikud – see on ilu piirimaa. Aga minu jaoks on nad ilusad.

•• Te ise olete kirjutanud luuletusi oma kogemustest Saksa okupatsiooni ajal.

Minult on tihti küsitud, kas ma neid luuletusi, mis praegu on neljas köites laiali, ei tahaks välja anda ühes holokausti köites. Ma olen sellest keeldunud: need kogemused kuuluvad kõigi teistega kokku – mu luuletustega armastusest või ka keemiast.

•• Ühe teie luuletuse nimi on „Juuni 1944” ja see räägib ajast, mis järgnes teie vabastamisele Vene sõjaväelaste poolt. Te kirjeldate end kuueaastase poisina, kes on peidikus unustanud selle, mis on tuul. See väike poiss nägi oma peidikust augu kaudu õues mängivaid lapsi ja „nende naerukihin/hüppas sisse, aga mitte tuul,/ sest auk oli väike selles müüris”.

Üks ukraina külakooliõpetaja aitas meil end peita: minu ema, kaht onu, üht tädi ja mind. Mina olin ainus laps. Kõige rangemalt oli keelatud nutta. Minu tädi laps oli siis kaheaastane. Tema vanemad pidid ta andma ühte poola perekonda, sest tema nutt oleks meid reetnud. Sakslased tapsid selle lapse. Minu onul oli meie peidupaigas tulirelv. Kui sakslased oleksid meid leidnud, oleks ta meid kõiki ja iseend maha lasknud. Aga ma ei mäleta, kas ma teadsin seda juba siis või rääkis sellest hiljem ema.

•• Kus teie isa oli?

Töölaagris. Aga kuna ta oli ehitusinsener, sai ta üsna vabalt ringi liikuda. Ta pidi sakslastele parandama puruks pommitatud sildu.

•• Miks ta ei kasutanud vabadust selleks, et teie juurde tulla?

Ta oleks saanud seda teha. Aga ta kasutas oma vabadust selleks, et laagrisse relvi smugeldada. Nad kavatsesid grupiga laagrist põgeneda ning kuni venelaste tulekuni metsa pakku minna. Kui see asi oleks õnnestunud, oleks ta meie juurde tulnud. Aga vastuhakk kukkus läbi, valvurid tapsid ta. Ta oli kangelane.

•• Elasite holokausti üle, vaatamata tõenäosusteooriale. „Meie linna 12 tuhandest juudist jäid ellu 80”, olete kirjutanud. Millist tunnet tekitab teis saksa keel?

Mul ei ole Saksamaal probleeme. Kui ma sellel maal olen, küsin ma endalt mõnikord, mida mõned vanainimesed natsiajal tegid ja oma lastele maha vaikisid. Kuid minu uurimustöö on just sellel maal leidnud erilist vastukaja ja mu instituudis töötab palju noori sakslasi.  Mõned neist on saanud otsekui pereliikmeks. Nii on mul tekkinud uued, tugevad sidemed Saksamaaga. Muide, tollal tundsime me – eriti minu ema – palju suuremat vastumeelsust ukrainlaste suhtes. Sest nemad olid need, kelle reetmist pidime kartma. Ehkki mõrvarid olid muidugi sakslased. Hullumeelne, kas pole?

•• Kas mälestus ohust elab teie jaoks ikka veel edasi?

Kindlasti. Ja see viib kummaliste reaktsioonideni: restoranis kardan ma kelnereid, kes kannavad univormi. Ja ma ei suuda täna-päevani seista öösiti akna all – väljast tuli ju hädaoht. Muidugi on see enam kui 60 aasta tagune mälestus jäänud peitu paljude muude mälukihtide vahele. Eelmisel suvel käisin Ukrainas. Siis nägin jälle oma kodulinna ja meie peidikut, pärast sõda esimest korda.

•• Kuidas see oli?

Pööning oli suurem kui minu mälestustes. Kuna seal üleval oli väga külm, veetsime oma teise talve ühes esimese korruse ruumis. Kui sakslased olid lähiümbruses, peitsime end ühte auku, mille me põranda alla olime kaevanud. Kui me seal kükitasime, kuulsime aeg-ajalt oma pea kohal sõdurisaapaid. Praegu kasutatakse seda tuba klassiruumina. Ja teate, mis seal seinal ripub? Mendelejevi tabel. Nad kasutavad seda ruumi keemiatundideks. Ja Mendelejevi tabeli all on ukrainakeelne tsitaat vene keemikult ja luuletajalt Lomonossovilt: „Keemia sirutab oma käed inimkonna hüvanguks.”

•• Seda on raske uskuda, nii ebatõenäoliselt kõlab see.

Minu jaoks oli see šokk. Koolilapsed muidugi ei teadnud seda, mis nende müüride vahel kunagi toimunud oli.

••Kas te usute saatusesse?

Ei. Aga mõnikord on raske seda mitte teha. Teadlased pole ka teistmoodi kui teised inimesed. Nad teavad täpselt, et kui ruletis on viis korda olnud punane, siis kuuendal korral ei ole tõenäosus suurem, et nüüd tuleb must. Ruletil pole mälu. Aga ometi teevad nad kasiinos panuse mustale – kui keegi ei vaata.

••Miks hakkasite loodusteadlaseks?

See oli õnnetus… Igatahes ei tundnud ma erilist kutsumust keemia vastu. Oma ema ja kasu-isa soovil valmistasin end tujutult ette arstiteaduse õppimiseks. Koolivaheajal töötasin uurimislaborites ja see mulle meeldis, olin ju juba väikese poisina teinud keemiakatseid. Nii hakkasin tegelema uurimistööga keemiast. Aga tegelikult heitsin silma kunstiajaloole. Ma olin külastanud mõningaid kunsti- ja kirjandusseminare ning seal avanes minu jaoks terve maailm. Aga ma ei söandanud seda oma vanematele öelda. See oli sisserännanute jaoks raske aeg, minu kasuisa oli töötu. Niisiis jäi keemia.

•• Kas te kahetsete seda?

Mõnikord. Aga teisest küljest valmistab keemia rõõmu ja ma usun, et olen suutnud teadusele ja eriti oma tudengitele palju anda. Ja mul on alles ka võimalus end kunstiliselt väljendada. Aga igatahes hakkasin ma luuletusi kirjutama alles 40-aastaselt.

•• Kuidas te enda jaoks uurija ja luuletaja rolle vahetate?

Ma pean vahetama kohta, näiteks loodusesse minema. Vajan kaks päeva selleks, et jätta teadus seljataha, tihti tabab mind seejuures peavalu. Ja siis hakkavad asjad sujuma ning ma kirjutan iga päev umbes ühe luuletuse.

•• Kas teie kogemused uurija ja kirjanikuna on sarnased?

Ükskõik kas sõnad saavad tervikuks või paljastub seos looduses – seda suurepärast hetke, kui kõik ühtäkki kokku klapib, kogen ma väga sarnasena. Kuid selle hetkeni jõutakse mõnevõrra erinevaid teid pidi. Poeesias on minu lähtepunktiks enamasti mõnede üksikute sõnade vaheline pinge ja ma hakkan nendega mängima. Mul ei ole alguses aimugi, mis sellest välja tuleb. Aga see, kuidas üks uurimisprojekt kulgeb, on enamasti algusest peale selgem. See on  peitusemäng loodusega. Loodus kaitseb end oma saladuste ilmsikstuleku eest ja mõningatel hetkedel ta näitab neid siiski. Ja lõpuks on vabanemine, kui on jõutud eesmärgini – kuni tekib jälle uus väljakutse.

•• Kas teid häirib, et paljud inimesed peavad teadlasi tundetuteks mõistuseinimesteks – Mr Spockiks laboris?

Ja kuidas veel! Teadlased on selles ise süüdi. Esiteks kirjeldavad nad oma uurimistööd hirmsa stiiliga, kus kõik isiklik välja jäetakse, otsekui oleks töö tegijaiks automaadid. Ja siis nad lasevad paista, justkui oleksid teadlased supertargad. Mida nad pole.

•• Nobeli auhinna laureaat teatab, et ta ei ole teistest targem?

Nii see on.

•• Mis iseloomustab siis ühte uurijat?

Esiteks uudishimu. Aga seda tunnevad ka teised inimesed. Aga teadlased on igatahes osake süsteemist, mis teeb uudishimu kasulikuks. See on nagu pusle, mida mängivad sajad tuhanded inimesed. Kui uurija soovib lahendada teatud küsimust, saab ta vaadata, mida teised enne teda avaldanud on. Ta saab küsida kolleegidelt. Ja lõpuks – see on väga tähtis – saab ta kiita, kui avaldab oma ettekujutuse probleemist. Ka siis, kui see oli väga väike samm: see tiivustab teda. Sest teadus koosneb lõputust hulgast sellistest sammudest.

•• See kehtib kõigi teie kolleegide kohta. Miks teie neist edukam olite?

Võib-olla sellepärast, et ma oskan paremini teise inimese rolli sisse elada. Mul on alati olnud väga hea tunnetus sellest, milline raskus minu kolleegi laboris vaevas – ka siis, kui ta seda mulle ei öelnud. Ja siis ma lahendan just selle probleemi. Selle erilise empaatiavõime eest võlgnen tänu sõjaajale. Inimesel, kes on juba lapsena kogenud midagi kohutavat, on eriline soov teistele meeldida. Laps, kelle isa on tapetud või kes on läbi elanud vanemate lahutuse, tunneb end maailma hädades süüdi. Ta tahab näidata, et on hea laps.

•• Kuid see, mida teie üle olete elanud, on mõned teised inimesed murdnud. Mis toidab optimismi?

Iga naeratus lastelaste näol tugevdab lootust, et nad tulevad toime kliimamuutusega – ka siis, kui ma ei tea, kuidas. See on see, mida leian kunstist ja teadusest: mõlemad julgustavad mind uskuma inimvaimu võitmatusse leidlikkusse. Ja et seda tihti kogeda, tegelen ilusa ja huvitavaga. Ja lõppeks püüan täiesti konkreetselt hoida lootust ja usaldust elus. Vaadake seda fotot.

•• Seal on tudengid. Tehakse süüa.

Need on noored keemikud kõigist Lähis-Ida nurkadest: süürlased, iisraellased, palestiinlased, saudid, iraanlased. Noored mehed ja naised. Me kutsusime nad  Jordaaniasse ühele konverentsile. Kui nende kodumaal plahvatavad pommid, püüavad nad mõista sidemeid molekulide vahel, üheksa tundi päevas. Töö on raske, kuid see võimaldab neil õhtul seda enam puhata – ja viib neid kokku. Molekulid on vaid ettekääne, et luua sidemeid inimeste vahel. Sellised eksperimendid annavad lootust.

Eluloolist

Roald Hoffmann

•• Sündis aastal 1937 Ukraina linna Lvivi lähedases väikelinnas juudi perekonnas. Pärast sõda õppis ta USA-s keemiat. Kõigest 26 aasta vanuselt tegi ta oma esimese teednäitava avastuse: koos oma kolleegi Robert Woodwardiga avastas ta reegli, mille alusel keemilisi reaktsioone prognoosida saab. See tõi talle Nobeli preemia.

•• Ta on avaldanud ligi 500 publikatsiooni: teadusartikleid, esseistikat ilust ja kunstist, luulet ja näidendeid.

Stefan Klein

•• Sündinud 1965 Münchenis. Õppis füüsikat ja filosoofiat Münchenis ja Grenoble’is, kaitses doktorikraadi  Freiburgi ülikoolis biofüüsika alal. Eesti keeles on ilmunud raamatud „Õnne saladus“ (2005), „Kas kõik on juhus?“ (2007) ja „Aeg. Aine, millest koosneb elu“.

© Stefan Klein/Die Zeit

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson