Link kopeeritud!

ROBERT KAGAN: Ameerika – ikka esimene

 (3)

Mõni­gi vä­lis­po­lii­ti­ka as­ja­tund­ja näib ar­va­vat, et Ba­rack Oba­ma on kan­di­daat, kes so­bib Amee­ri­ka Ühend­rii­ki­de­le just ajal, mil on ala­nud al­lak­äik.

Näi­teks Fran­cis Fu­kuya­ma toe­tab Oba­mat seetõttu, et te­ma ar­va­tes suu­daks Oba­ma Amee­ri­ka al­lak­äi­gu­ga pa­re­mi­ni toi­me tul­la kui Mc­Cain.

Kuid Oba­ma po­le sel­lis­te loo­jan­gu­jut­lus­ta­ja­te kii­tu­se päl­vi­mi­seks eri­ti pal­ju tei­nud. Te­ma ar­va­mus Amee­ri­ka tu­le­vi­kust on vä­he­malt sel­le kam­paa­nia käi­gus näi­nud so­bi­valt op­ti­mist­lik, mistõttu tal lä­heb ar­va­musküsit­lus­tes häs­ti. Vas­ta­sel kor­ral oleks ta prae­gu­seks ju­ba män­gust väl­jas.

Peab vaid loot­ma, et see, kes võidab, jä­tab ko­gu veid­ra lan­gu­se­ju­tu sin­na­pai­ka. Näi­teks 1980. aas­ta­te lõpul en­nus­tas aja­loo­la­ne Paul Ken­ne­dy Amee­ri­ka võimu peat­set kok­ku­va­ri­se­mist „im­pee­rium­li­ku üle­pin­gu­tu­se” tõttu. 1990. aas­ta­te lõpul hoia­tas Sa­muel P. Hun­ting­ton sel­le eest, et Amee­ri­ka iso­lee­rub „üksil­da­seks ülivõimuk­s”.

Kuid tõen­did al­lak­äi­gu koh­ta on ome­ti nõrgad. Jah, na­gu Fa-reed Za­ka­ria mär­gib, asub maail­ma suu­rim il­ma­ra­tas Sin­ga­pu­ris ja suu­rim ka­sii­no Ma­caus. Kuid tõsi­se­ma­te võimun­äi­ta­ja­te jär­gi vaa­da­tes po­le Ühend­rii­gid lan­gus­teel, ka mit­te suh­tes teis­te maail­ma suur­rii­ki­de­ga. Ühend­rii­ki­de osa­kaal maail­ma­ma­jan­du­sest oli mul­lu 21 prot­sen­ti. Võrd­lu­seks: 1990. aas­tal oli see 23 prot­sen­ti, 1980. aas­tal 22 prot­sen­ti ja 1960. aas­tal 24 prot­sen­ti. Jah, Ühend­rii­gid kan­na­ta­vad fi­nantsk­rii­si all. Kuid sel­le all kan­na­tab ka iga tei­se suu­re­ma rii­gi ma­jan­dus. Ja kui mi­ne­vik on min­giks tee­ju­hiks, siis tu­leb Amee­ri­ka ko­ha­ne­misvõime­li­ne ma­jan­dus esi­me­se­na lan­gu­sest väl­ja ja võib avas­ta­da, et te­ma po­sit­sioon maail­ma­ma­jan­du­ses on tu­gev­ne­nud.

Amee­ri­ka sõja­li­ne jõud on aga kon­ku­rent­si­tu. Kui­gi Hii­na ja Ve­ne­maa rel­vajõud kas­va­vad, kas­va­vad ka Amee­ri­ka omad – ja teh­no­loo­gi­li­selt kii­re­mas tem­pos. Ve­ne­maa ja Hii­na jõud kas­vab võrd­lu­ses nen­de naab­ri­te ja oma re­gioo­ni­ga, tuues kaa­sa st­ra­tee­gi­li­si prob­lee­me, kuid se­da seetõttu, et Amee­ri­ka liit­la­sed, eri­ti Eu­roo­pas, on oma kait­sevõime una­rus­se jät­nud.

Amee­ri­ka ima­go on üle­maa-ilm­se­te ar­va­mu­suu­rin­gu­te põh-jal kaht­le­ma­ta kan­na­ta­da saa­nud, aga sel­le te­ge­li­kud ta­gajär­jed po­le veel kau­gelt­ki sel­ged. Kas Amee­ri­ka prae­gu­ne ima­go on hal­vem kui 1960. aas­ta­tel ja 1970. aas­ta­te al­gul Viet­na­mi sõja, Watt­si ras­si­ra­hu­tus­te, My Lai ve­re­sau­na, John F. Ken­ne­dy, Mar­tin Lut­her Kin­gi ja Bob­by Ken­ne­dy mõrva­mi­se ja Wa­ter­ga­te’i jä­rel? Kas kel­lel­gi on veel mee­les, kui­das mil­jo­nid Amee­ri­ka-vas­ta­sed mee­lea­val­da­jad siis Eu­roo­pa tä­na­va­tel mars­si­sid?

Vaa­ta­ma­ta ar­va­mu­suu­rin­gu­te­le on pre­si­dent Geor­ge W. Bush taas­ta­nud Eu­roo­pa ja Aa­sia liit­las­rii­ki­de­ga lä­he­da­sed suh­ted ja järg­mi­ne pre­si­dent saab neid veel­gi pa­ran­da­da. Rea­list­li­kud teo­ree­ti­kud on vii­ma­se ka­he kümnen­di jook­sul pi­de­valt en­nus­ta­nud, et maailm hak­kab Ühend­rii­ke „ta­sa­kaa­lus­ta­ma”. Kuid In­dia lä­he­neb Amee­ri­ka­le ja kui ke­da­gi üld­se ta­sa­kaa­lus­ta­tak­se, siis on need Hii­na, Ve­ne­maa ja Iraan.

Kai­ne­pil­gu­li­sed analüüti­kud na­gu Ric­hard Haass tun­nis­ta­vad, et Ühend­rii­gid jää­vad „maail­ma kõige tu­ge­va­maks üksu­sek­s”. Kuid ta hoia­tab, et „Ühend­rii­gid ei saa do­mi­nee­ri­da, veel vä­hem dik­tee­ri­da ja eel­da­da, et tei­sed tal­le järg­ne­va­d”. See kõik on õige. Aga mil­lal see po­leks nii ol­nud? Kas ku­na­gi on ol­nud aeg, mil USA võis do­mi­nee­ri­da, dik­tee­ri­da ja ala­ti saa­da oma taht­mist?

Pal­jud lan­gu­se­jut­lus­ta­jad ku­ju­ta­vad en­da­le et­te müüti­list mi­ne­vik­ku, mil ko­gu maailm tant­sis Amee­ri­ka pil­li jär­gi.

Raske minevik

Loe veel

Nos­tal­gia pu­hub Amee­ri­ka Tei­se maail­masõja järg­se maail­mas do­mi­nee­ri­mi­se ime­li­selt suu­reks. Te­ge­li­kult vae­vas USA-d 1945. ja 1965. aas­ta va­hel üks hä­da tei­se jä­rel. Hii­na „kao­ta­mi­ne” kom­mu­nis­ti­de­le, Põhja-Ko­rea kal­la­le­tung Lõuna-Ko­rea­le, Nõuko­gu­de Lii­du ve­si­ni­ku­pom­mi­kat­se­tus, ko­lo­nia­lis­mijärg­se rah­vus­lu­se hõõgu­mi­ne In­do­hii­nas – kõik need ku­ju­ta­sid en­dast esi­me­se jär­gu st­ra­tee­gi­list ta­ga­silöö­ki. Ja kõik need olid Amee­ri­ka jaoks ju­hi­ta­ma­tud.

Sel­le loe­te­lu­ga ei saa kõrvu­ta­da mit­te ühte­gi vii­ma­sel küm-nen­dil aset leid­nud sünd­must – kui 11. sep­temb­ri rünna­kud väl­ja jät­ta.

Jah, pal­jud küsik­sid: kui­das oleks Iraa­gi­ga? Kuid ise­gi Lä­his-Idas, kus Amee­ri­ka ima­go on sõja tõttu kõige enam kan­na­ta­nud, po­le toi­mu­nud fun­da­men­taal­seid st­ra­tee­gi­li­si nih­keid. Amee­ri­ka pi­kaa­ja­li­sed liit­la­sed jää­vad liit­las­teks ja Iraak, kes ku­na­gi oli vaen­la­ne, on nüüd liit­la­ne.

Võrrel­gem se­da külma sõja aeg­se­te st­ra­tee­gi­lis­te ta­ga­silöö­ki­de­ga. Pa­na­ra­bist­li­kud rah­vus­li­kud lii­ku­mi­sed pühki­sid 1950.–1960. aas­ta­tel Amee­ri­ka-meel­sed va­lit­su­sed võimult ja ava­sid uk­se Nõuko­gu­de Lii­du sis­seim­bu­mi­se­le.

Kui aja­tol­la Ho­mei­ni ju­hi­tud re­vo­lut­sioon ku­ku­tas 1979. aas­tal võimult Amee­ri­ka-meel­se Iraa­ni ‰ah­hi, va­ri­ses üht­la­si kok­ku ka Amee­ri­ka st­ra­tee­gia ko­gu piir­kon­nas. See põhjus­tas st­ra­tee­gi­li­ses ta­sa­kaa­lus fun­da­men­taal­se nih­ke, mil­le all USA kan­na­tab siia­ni. Iraa­gi sõja ta­gajär­jel po­le mi­da­gi sel­list juh­tu­nud.

Prae­gu­ne lan­gu­se­jutt kät­keb en­das oh­tu. Ja oht po­le sel­les, et jutt vas­taks tõele, vaid hoo­pis sel­les, et järg­mi­ne pre­si­dent võib käi­tu­da, na­gu oleks see tõsi. Hea uu­dis on aga, et ma kaht­len, kas kumb­ki neist nii käi­tuks. Ja kui ta püüaks nii käi­tu­da, siis olen pä­ris kin­del, et Amee­ri­ka üld­sus vaa­taks tal­le vil­tu. 

©The New York Ti­mes Syn­di­ca­te

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare