Rohelised värvitud ideed magavad raevukalt
Kolmapäeva öösel nägin unes tänavat, kus elasin 5-aastaselt. Hommikul sõitsin seda tänavat vaatama. Sealt sõitsin edasi kooli, kus kunagi käisin. Miks? Ei tea. See polegi tähtis. Ma tahan rääkida hoopis plakatist, mida ma koolis nägin.
“Ära püüa pilvi, sa ei ulatu nendeni!” Sellise plakati oli Keskerakond kooli üles riputanud. Sõnas “pilvi” oli üks täht joonistatud süstlana. See plakat olevat narkovastaste plakatite konkursil võitjaks tulnud. Ja Keskerakonna poolt lahkelt oma logoga ära trükitud. Idioodid.
Ma arvan, et tobedate loosungitega on kinnikiilunud tropid, kellel on peas ajude asemel jänesemaks tuksumas, juba aegade algusest inimesi kummitanud. Aga ei da vincid, wrightid, tsiolkovskid, ruhed, gagarinid, armstrongid, terekovad ja paljud teised leiutajad, arhitektid, lendurid, kosmonaudid pole alalhoidlikust ininast ennast segada lasknud. On püütud pilvi, ulatatud nendeni, on lõhutud pilvi ja lennatud nende tahagi. See plakat aga teeb heroiinist pilvede püüdmise aseaine! Kohutav.
Sa ei pea olema heroiinisõltlane, et teada – just eesmärgi, väärika eesmärgi puudumine ja hall, argine, vaene, keskerakonnane elu ongi see, mis paneb narkootikumidest unustust ja lõõgastust otsima. Aga kui heroiini süstimine muutagi selleks väärikaks eesmärgiks, siis on narkodiilerite eest kogu marketingitegevus ära tehtud. Aitäh, Keskerakond.
Teisalt: sa ei pea selleks isegi heroiini proovima, et teada – just heroiin on see, millega sa kindlalt ulatud pilvedeni. Sa tunned, et kõik on korras ja hea. Ma ei mäleta, kas William Burroughs, väga hea kirjanik ja vana sõltlane, võrdles heroiini tuhande üheaegse orgasmiga, mis kestab järjest kaheksa tundi.
Kui uimastid oleksid halvad, kui neid tehes ei tunneks end hästi, siis ei teeks neid keegi. Ainult, mis hinnaga heaolu saabub. Heroiin on nii võimas, et hinnaks võib olla elu. Kas siis HIV või üledoos või miski veel. Peaaegu kindlasti kolib aga inimene ühiskonnast välja. Miks?
Sest talle ei ole enam tähtis Gucci sall, uus ümmarguste parktuledega BMW, teda ei huvita Bruce Willise viimane film, Anu Saagim Kroonika esikaanel, CNN, korter vanalinnas, kokkerspanjel, Sex and the City, Säästukonto, elektriarve, Stockmanni hullud päevad, Elmo Nüganen ja maksuamet. Inimene loobub tarbija positsioonist. Teda ei huvita enam ühiskonnasisesed hierarhiakesed ja mängukesed. Ta tegeleb vaid essentsiaalsega: ta vajab sooja, süüa, kohta, kus magada. Ja heroiini. Sest heroiin toob talle tuhat korda suurema rahulduse, kui sulle su uus auto, maja, girlfriend, telefon, Sony widescreen, jaht, salajane boyfriend, korteriosak Hispaanias ja eralennuk kokku.
Sellise ketserluse vastu tuleb suunata võimalikult suur jõud. Sest tarbija on tegelikult meie ühiskonna ainus legitiimne liige.
Heroiininarkomaane on väga raske või peaaegu võimatu jälle tarbijaks teha. Frank Sinatra, mees, kellel oli võimalik tarbida rohkem kui hansapankuritel kokku, kel oli kuulsust 1000 korda rohkem kui Carmen Kassil, ei suutnud heroiinist loobuda, aga et ta oli rikas, ei paistnud see välja. Seega: kui me ei otsusta sõltlasi ära tappa, siis peab neile looma võimalikult kuritegevusevaba olu, mis tarbijaid ebameeldivustest hoiaks (teate ju: automakid, korterivargused jms).
Kuidas aga noortele selgeks teha, et tasub tarbida ja elada ilma heroiinita? Et tasub sirutuda tähtede poole isegi siis, kui sa nendeni ei ulatu, sest ainult nii võid loota, et sa ei lõpeta peotäie mudaga. Kuidas selgitada, et nõmedus ei ole totaalne, kuidas öelda, et lapsi tasub saada? Kuidas öelda, et õppida tasub kasvõi selleks, et mõne artikli pealkirjas visatavast naljast aru saada? Ma ei tea täpselt. Aga ma arvan, et tuleb rääkida ühekaupa, silmast-silma. Ja ausalt.
