Roheliste põrgutee
Muidugi ei eelda keegi, et Strandbergil oleks võimu ja tahtmist saata oma oponendid Kirde-Eesti põlevkivikaevandustesse sunnitööle või hukata nad kuklalaskudega Pagari tänavas, aga sarnasus on eelkõige lähenemises „pole inimest (parteis), pole probleemi”.
Isegi Adolf Hitler sai omal ajal Saksamaal võimule valimiste tulemusel. Ainult et kui Saksa valijad võisid tookord arvata, et neil lastakse järgmistel valimistel soovi korral oma valikut muuta, siis nad eksisid sügavalt. Sellist võimalust enam ei antud.
Kui suurte diktaatorite Stalini ja Hitleri nime mängu toomine võrdluses meie kodukootud poliitika siseheitlustega kõlab ehk liiga ülepingutatult, siis Konstantin Pätsi riigipööre ja vaikiva ajastu kehtestamine 1930-ndatel on juba hoopis lähedasem paralleel.
Riigivanem Päts, kes üsna põhjendatult kartis, et lähenevaid valimisi ta ausal teel ei võida, otsustas 1934. aastal võimulpüsimise huvides ohverdada Eesti demokraatia. Ja jäigi seejärel päris pikaks ajaks võimule, aga mis hinnaga?
Nagu Päts vapsidega
Strandbergi juhitav tiib üritab praegu teha oma partei siseoponentidega umbes sama, mida tegi Päts vapside tasalülitamiseks. Tõlgendada seaduses ja partei põhikirjas lubatut natuke laiemalt ja vabamalt, kui see kirjapanijatel ilmselt mõeldud oli, ja vabaneda tülikatest konkurentidest, ilma et peaks riskima nendega tulevastel (sise)valimistel mõõtu võtta.
Muidugi on praegu tegemist ühe suhteliselt väikese erakonna siseasjaga ja pole ilmselt mingit maailmaajaloolist tähtsust, kas tulevikus juhib seda seltskonda Marek Strandberg, Peeter Jalakas või keegi kolmas. Suure tõenäosusega nad juba oma sisetülide tõttu lähematel valimistel niikuinii erilist üleriigilist edu ei saavuta.
Miks on roheliste erakonnas toimunu ohtlik pretsedent? Kui siseoponentide parteist väljaviskamine muutub kõigis erakondades üldiseks tavaks, siis on oht, et demokraatliku mõttevahetuse võimaldamise asemel muutuvad kõik meie parteid aina enam monoliitseteks maffiasarnasteks võitlusrühmadeks, kus liigne suupruukimine ja juhtkonnaga eriarvamusele jäämine on ebasoovitav ja karistatav.
Head parteilist karjääri ennustab seevastu lojaalsus, et mitte öelda juhile või juhtivale tuumikule pugemine, korralduste vastuvaidlematu täitmine, võib-olla ka pealekaebamine, et mis tahes „ebakindel element” saaks kiiresti paljastatud ja parteist välja visatud. Kas ei tule minevikust piisavalt tuttav ette?
See ei ole mingi süütu lugu, et oponendid võib lihtsalt parteist välja visata. Mitte ühe ega kahe, vaid kahekümne kaupa. Ühe või kahe inimese puhul võiks uskuda, et võib-olla nad tõesti tegid midagi niisugust, mida me väljaspool olijatena ei tea ega peagi täpselt teadma, kuid mis ehk sellist äärmuslikku otsust õigustaks. Aga visata välja korraga kakskümmend inimest erakonna senisest aktiivsest tuumikust on ilmselge puhastusoperatsioon ja konkurentide elimineerimine.
Elu markantsem kui teater
Teame ju, et vaatamata kohustuslikele tuhandetele liikmetele on igas erakonnas tegelikult aktiivseid inimesi palju väiksem, pigemini kümnetes loendatav ring. Tõenäoliselt on see nii ka roheliste seas ja seetõttu võib arvata, et need kakskümmend erakonna juhatuse ja volikogu tasemel tegutsenud aktiivset liiget moodustasid tegelikust tuumikust päris suure, kui mitte isegi suurema osa.
NO-teatri värskes suurlavastuses „Ühtse Eesti suurkogu” paljastati halastamatult poliittehnoloogiaid, mida kasutades parteid manipuleerivad oma lihtliikmetega, et saavutada kongressidel alati otsuseid, mida soovib juhtkond. Aga taas osutus elu ise palju markantsemaks kui teater. Isegi „Ühtse Eesti” etenduse lavastajad ja neile nõu andjad ei tulnud ilmselt nii otsekohese lahenduse peale, et siseoponentide tuumiku saab ju lihtsalt erakonnast välja visata.
Nagunii on Eesti poliitika üldine areng juba aastaid liikunud kahetsusväärselt sinnapoole, et omasid edutatakse ja teisi tõrjutakse ning lojaalsust hinnatakse aina rohkemate ametikohtade puhul kõrgemalt kui mis tahes kompetentsi. Kahjuks tundub, et see tendents ei piirdu vaid ühe või kahe parteiga.
Palju ja õigusega on nahutatud keskerakondlikku omade eelistamist Tallinnas alates linnaametite mehitamisest kuni avalike kunstiteoste tellimiseni. Aga vaatame juurde kas või maavanemate ametikohtade parteistamist, mis algul pidi olema täiesti välistatud, siis hakkas toimuma kuidagi hiilivalt ning nüüdseks on muutunud täiesti avalikuks ja häbenematuks valitsusparteide oma poistele kohtade jagamiseks. Värsked näited Harju-, Rapla- ja Pärnumaal saavad kohe järje sellega, et IRL paneb oma poliitiku Võrus ja Reformierakond enda oma Valgas maavanemaks.
Eriti kurvastav on alati just see, kui uus erakond, kes lubab olla eriti demokraatlik ja avatud, osutub ise vaat et kõige ebatolerantsemaks. Olid ju rohelised suured otsedemokraatia juurutajad kogu ühiskonnas ja püüdnud ka sisemiselt välja näidata justkui nii suurt demokraatlikkust, et ei vali isegi erakonnale kindlat juhti.
Mõttetu 1000 liikme nõue
Kahju, et uue erakonna loomine on Eestis tehtud seadusega väga keeruliseks tuhande liikme nõudega. Muidu soovitaks küll Erakonnast Eestimaa Rohelised välja arvatud rohelistel lihtsalt uue erakonna teha, et meie parteide maastiku (või pigem võiks öelda džungli) liigirikkus ei väheneks.
Iga päev sünnib uusi aktsiaseltse, osaühinguid ja MTÜ-sid. Miks siis uue partei tegemist või mittetegemist peab ümbritsema selline pühalik pinge, mis oli viimati NO-teatri lavastuse ümber? Minu meelest võiks erakonna asutamise nõudeid rahulikult leevendada. Küll valija oskab ise hinnata ja niikuinii on vanad tugevad tegijad sellele turule astumise künnise päris kõrgele tõstnud.
