Rohepapid ja tuumaenergia
Enne ei lähe keegi üle täiskarsklusele või alternatiivalkoholile kui... iga viimnegi piisk päris-alkoholi on ära joodud. Järelnähud on iseasi, ent jällegi – nende peale ei mõelda varem, kui peab.
Keegi pole nõus loobuma dušist, elektrist, reisimisest ega isegi põnevamast menüüst. Mõnus on talvel süüa värskeid puu- ja juurvilju, mille kasvatamine ja transportimine on ehk ainult veidike vähem „ressursikahjulik” kui lihatarbimine või kala rämepüük. Kõrvale rüüpame Itaalia või – oo õudust – veel kaugemalt, Tšiilist toodud veini ja ajame soojaks köetud toas õdusat rohejuttu. Viiendik maa-ilmast elab aga ilma elektrita ja teeb süüa hütinurgas asuva lõkke peal. Me ei saa sel viiendikul keelata hankimast kõiki neid mugavusi, mida ise nii rõõmsalt naudime – kunagi jõuavad ka nemad olukorda, kus neil on piisavalt aega ja veini, et rohejuttu rääkida. Vahepeale jääb faas, kus hangitakse korralikum ulualune, pesumasin jne. Selleks kõigeks on aga vaja rohkem elektrit, tootmist ja – appike! – tarbimist. Kas abiorganisatsioonid, kes arengumaade elatustaset putitavad, on rohelusega vastuolus? Pehmelt öeldes, jah. Aga see selleks.
Üks asi on seltskondlik, pretensioonitu rohejutt – 21. sajandi vaimuga kaasalendlemine. Midagi hoopis muud on aga kösterlik rohejutlustamine – toonil, mis ei salli vastuvaidlemist; pilgul, mis on fokuseeritud kui fanaatikul. Nii talitab rohepapp.
Rohepapp kiidab, kui hea on elada maal keset metsa ja töötada kodukontorist neti teel – ehkki peaaegu iga päev sõidab ta oma maasturiga linna ja tagasi. Hiljuti käis ta Toompeal piketeerimas Eesti metsade maharaiumise vastu – samasuguse innuga sõdib ta aga plastakende kui esteetilise nuhtluse vastu, korraldab kaminaõhtuid ja annab mitmesajas eksemplaris välja oma ema avaldamiskõlbmatut luulet. „Õige” raamat on ju ikkagi paberkandjal ja puitaken on ilusam kui plastaken (see ei puutu üldse metsaraiesse – eriti sellesse, kus lehtmets lihtsalt mädanema on lastud). Ahjaa, ja ökotooted. Nende tarbimine on rohepapile aksioom. Hea auraga speltajahu pärast võib teise linna otsa sõita küll.
Tihtipeale on rohepapp ka ülekaaluline, vaarudes autost välja kui vene kakuke ja tõestades elavalt, et ületarbimine ehk liigsöömine on kurjast. Tean rohepappi, kes keeldub vanalinnas kokku saamast, sest ta ei saa sinna parkida ning paar sammu jala astuda on liiga vaevarikas.
Minu arust on siin midagi valesti. Ükskõik kas tegu on künismiga stiilis „käige mu sõnade, mitte mu tegude järgi” või ei saa rohepapp siiralt aru, et tema sõnade ja tegude vahel käriseb kuristik. Rohelise eluviisi pasun-promootor on midagi muud kui muusikakriitik, kes ei peagi ise pilli mängima. Pigem on tegu olukorraga, kus täiskarsklusest jutlustaja võtab meeleldi klaasikese kangemat või on endine alkohoolik. Ühesõnaga – kõik see rohejutt tundub mõttetu, kui ükski selle rääkija ei viitsi või ei oska näidata, et selline eluviis ka tegelikult võimalik oleks.
Naine ei naerata
Mulle meeldib soome ökoradikaal Pentti Linkola. Ta on juba alla andnud, loobunud olemast rahvavalgustaja. Ent vastupidiselt teistele teadmameestele ta ka elab oma sõnade järgi – on kolinud kuhugi Põhja-Soome metsa, püüab kala ja toitub metsasaadustest. Loomulikult ilma elektrita ja igasuguste mugavusteta. Linkola möönab, et enamik ei taha ega suuda elada nagu tema – tõeliselt roheliselt. See oleks võimalik ainult diktatuuris – Gulagi-laadne elu, kus elatakse kambakesi barakkides, puudub muu meelelahutus kui lõk-kejutud, reisimine oma lõbuks on keelatud jne. Sellise režiimi poolt ei hääletaks keegi – kõik muud variandid on aga kõigest apokalüpsise edasilükkamine, mitte vältimine. Inimkond on nagu malemängija, kes on kaotusseisus, aga kelle võimuses on veel mõnda aega vältida matti. Viimaks pole tal aga sellest pääsu. Metsa tagasi ei taha ja ei saa minna. Homo urbanis on enam-vähem välja arenenud ning ükskord võib ta välja surra nagu paljud muud liigid enne teda. Hea, et pidu niigi kauaks jätkus.
Kord olin Lõuna-Eestis külas perekonnal, kus samuti harrastati rohepaplust. Viiskudes ja linase ürbiga pereisa rääkis sulni uhkusega, kui ökolt nende talus kõik käib – vesi tuleb kaevust, elektrit pole, prügi tehakse kompostiks. Peremees rääkis pikalt – samal ajal jändas perenaine ühes kausis nõude pesemisega ja teises ökomähkmete leotamisega, kolmandas kausis ootas juba uus kohustus. Naine ei naeratanud. Selge see, et ta oleks tahtnud pesumasinat ja mugavamaid mähkmeid, ehk isegi nõudepesumasinat, sest pere oli suur. Ökoelu reklaamplakatist oli asi kaugel, pigem oleks see sütitanud naisõiguslasi või tööhõiveametnikke. Et pole sul küll pesumasinat, aga on lisanäpud, mis usinasti väntavad.
Hiljutised Fukushima tuumajaama sündmused on rohepappides läitnud tuumavastase leegi. Jah, inimlikul hooletusel ja turvameetmete ebapiisavusel oli oma osa, kuid õnnetuse peamine põhjus oli ju siiski rekordiliselt ränk üheksamagnituudine maavärin ja selle tekitatud tsunami. Pealegi – Fukushima läheduses toimis ja toimib tuumajaam, mis oli ehitatud ainult kuuemagnituudise maavärinani vastu pidama, ja sellest ei räägi keegi.
Isegi kui mõelda hooletute inimkäte, küünilise arusaama ja aegunud tehnika tippkohtumisele – Tšernobõli tragöödiale – siis praegu, 25 aastat hiljem, on seal kiirguse tase nii madal, et korraldatakse juba ametlikke ekskursioone. Kui aga mõelda Nagasakile ja Hiroshimale, kuhu pillutati inimeste hävitamiseks mõeldud tuumapomm, siis juba mõned aastad hiljem oli neis linnades leukeemia tase sama mis mujal Jaapanis.
Tšernobõli tüüpi reaktori Eestisse ostmise tõenäosus on täpselt null, ja samuti ei kavatse keegi tuumajaama rajada tiheda asustusega piirkonda – näiteks Lasnamäele. Paanika on aga nii vali, justkui oleks Kiiev pärast Tšernobõli lakanud olemast ja Eesti juhid hiilgaks samasuguse künismiga kui NSVL-i ladvik.
Rohelise liikumise otsene tagajärg on see, et Euroopas pole paarkümmend aastat ühtegi uut tuumajaama ehitatud – näiteks Saksamaal külmutati tuumaenergia uurimine ja arendamine, sellele enam raha ei antud. Valitsused on olnud sunnitud jaamade kasutusaegu pikendama, selle asemel, et vana kola kokku pakkida ja võtta kasutusele turvalisemad, moodsa tehnoloogiaga reaktorid. Kas me kujutaks ette, et kõik sõidavad ringi 1970. aastate autodega ja halisevad, et autotööstuse tooted pole turvalised, peaks leiutama mingi alternatiivse viisi – näiteks minema tagasi hobuvankrite aega? Ja pole ju küsimust, et 2011. aasta Mercedes on tõhusam ja turvalisem kui 1971. aasta väljalase.
Kui rohepapp on faktidega nurka aetud, jääb üle suhtumine „mitte minu tagahoovis”, mille mõttekäik loksub umbes nii: „Olgu pealegi. Mõistan, et tuule ja päikese, maa ja põhuga saab heal juhul katta vaid 20 protsenti energiavajadusest ja kui põlevkivindus kinni pannakse, on vaja energiapuudujääk millegagi katta. Ostame siis seda sisse. Mingi muu riigi tuumajaamast, näiteks Soomest.” Keegi ei taha, et tema aknast paistaks maantee või prügimägi – ühest kohast teise aga liigutakse ja jäätmeid tekitatakse ka. Keskkonnaarendus kubiseb NIMBY ehk not in my backyard suhtumisest. Tuulepark on tore, aga mitte siis, kui ta mu merevaate ära rikub. Prügila on kuskile vaja rajada, aga palun mitte mu kõrvaltänavale. Elagu iseseisvus, aga mitte energeetiline iseseisvus. Lõpuks tõmbub rohepapp anaalsesse arengufaasi: „Aga mulle lihtsalt ei meeldi tuumaenergia ja ma ei oska seda seletada!” Okei. Mulle ei meeldi linnatänavatel sõitvad džiibid. Igaühele oma.
Leidub ka n-ö agendaga rohepappe: „Minu firma peab saama lepingu tuulepargi ehituseks, ja kui tuleb tuumajaam, siis keegi mu kallist tuuleenergiat ei osta. Seda ma ei saa küll kõva häälega rääkida, seega jahun parem Tšernobõlist.” Rohepappide tuumavastasus on seda veidram, et kui muidu heietatakse ökoloogilise jalajälje vähendamisest, siis ühtäkki on täiesti talutav, et Eesti ökoloogiline jalajälg on tervelt 3,5 korda suurem kui Euroopa keskmine. Aitäh, põlevkivi! Ja kui me seda veel Utah’st importima hakkame, nagu miski plaan ette näeb, siis võib ökoloogiline jalajälg paisuda veel kümme korda. Muuseas, Gaia teooria rajaja James Lovelock on juba aasta-kümneid olnud kirglik tuuma-sõber ning pakkunud oma tagaaia välja tuumajäätmete matmiseks. Sama ideega tuli läinud nädalal välja Oxfordi ülikooli tuumafüüsik Wade Allison, kes BBC lugejate tuumapaanikat vaigistada üritas. Huvitav kontrast rohepappidele, kelle taga-aias tohivad olla vaid roosipõõsad.
Turvalisus on võimalik
Kõikide otseste ja kaudsete tuuma-ohvrite arv kokku pole isegi ligilähedane sellele, kui palju hukkunuid on olnud viimaste aastate looduskatastroofides. Täiustatava tehnika tõttu muutuvad ka tuumaõnnetused aina enam välditavaks (ja kas keegi üldse suudab ilma guugeldamata nimetada ühe tuumaõnnetuse, mis mahub Tšernobõli ja Fukushima vahele?). Fukushima õpetas, et turvameetmetelt ei tohi kokku hoida, ja kui tuumaenergiasse suunataks sellised summad, nagu kavatseb teha Singapur oma maa-aluse tuumajaamaga, oleks turvalisus maksimaalne.
Tsunamid aga tulevad, nagu ise tahavad, ja külvavad mõõt-matult rohkem kaost ja surma. Inimesed teavad seda, aga elavad tuima näoga Jaapani rannikul edasi. Täpselt samamoodi, nagu elatakse ka Napolis, Islandil, Indoneesias ja Californias, kus kohe midagi purskama või värisema võib hakata. Ma ei ole alternatiivenergiate vastu, kaugel sellest. Aga siiani pole veel olemas master plan’i, kuidas saaks nendega katta kogu energiavajaduse. Äkki see kunagi tuleb, ja siis saan ma kirjutada uue sellekohase artikli, päikesepatareidega laetud laptop’is ja tuuleenergiaga köetud toas. Seniks võiks vaibuda rohepaplus, silmakirjalikkus ja põhjendamatu viimsepäeva-demagoogia. Ühtlasi kutsuks rohepapid võistlema ka rattasõidus: jää või asfalt, mets või liiv – teie valikul. Mulle meeldib võita igal pool.
