Ronald Inglehart, teie juhite väärtuste uuringut, mis uurib inimeste väärtushinnanguid ligi sajas riigis. Kui vaadelda Eesti inimesi, siis paistame ühelt poolt silma ratsionaalsete ja sekulaarsete väärtushinnangute poolest – enam-vähem võrdselt näiteks Rootsiga. Aga kui vaadata eneseväljenduse väärtustamist, siis oleme Rootsiga võrreldes teises äärmuses: rootslased väärtustavad seda ülikõrgelt, eestlased aga väga vähe, jäädes alla ka Leedule, Slovakkiale ja Hiinale. Väga kõrgelt väärtustavad eneseväljendust ka teised Põhjamaad. Mida neil on, mida eestlastel pole?
Minu isiklik mulje Eestist on väga positiivne, olin siin esimest korda 1990. aastal. Aga see, et eestlased väärtustavad eneseväljendust vähe, on seotud sellega, et end tuntakse ebaturvaliselt, ebakindlalt. Rootsi sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on väga kõrge, see on turvaline maa, kus on tugev solidaarsustunne. Kõigil on juurdepääs arstiabile ja kõrgharidusele.
●●
Eestis samuti.
See on hea. Aga elatustase ja turvatunne on siin siiski väiksem. Rootsi ja teiste Põhjamaade suur eneseväljenduse väärtustamine peegeldab üldist turvatunnet. Sa tunned, et sa pole ohus, et sind ei ähvarda majanduslik laostumine. Majandusliku kitsikuse tajumine tekitab inimestes äärmuslikku stressi. See omakorda pärsib loovust, valmisolekut aktsepteerida uusi ideid. Kui sa oled ebakindel, siis jääd vanasse kinni. Kui tunned kindlust, oled loovam.