Tema arutelus on loengupidamist vaadeldud teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste eristamise ja osalise vastandamise kaudu. Loengutes jagatakse ennekõike teadmisi, mida on tänapäeval niigi kerge hankida. Ülikool peaks aga keskenduma sääraste oskuste andmisele, mida saab elus rakendada. Aaviksoo arvamuse kohaselt võiks loengute osakaalu üliõpilase õpiajas kahandada praeguselt kuni 50 protsendilt 20-le.

Humanitaarteadlasena, kes on kümmekond aastat loenguid pidanud ja seminare juhatanud, teeb mind nõutuks, et ühtpidi konkreetse sisuga ettepanek, millel võivad olla konkreetsed tagajärjed, tehakse üldsõnalise ja häguse arutelu pinnalt. Kes ikkagi peaks loenguid pidama ja millised on loengupidamise eesmärgid meie ülikoolides?

Ühes küljest leiab Aaviksoo, et ideaalloeng on niisugune, kus teadlane tutvustab oma uurimistöö tulemusi: „Mulle endale meeldib mõte lubada loengutes esitada vaid ettekandja enda teadustulemusi, aga see võib paljude jaoks olla liiga karm ja loengud võivad päris ära jääda. Sellest oleks kahju.” Teisest küljest väidab ta, et tänapäeval pole õppejõu kirjutatu õpetamise seisukohalt kuigi tähtis: „Lihtsustatult esitatuna: õppejõu puhul pole nii oluline, mida ta teab ja on kirjutanud, vaid see, mida ta oskab ja on korda saatnud oma kutsetegevuse.” Nende kahe väite kõrvutamisel jääb muu hulgas ebaselgeks, miks teadustööde kirjutamine ja avaldamine ei kuulu teadlasest õppejõu kutsetegevusse. Siin võib olla tegemist seesmiselt vastuolulise mõttekäiguga, milles opereeritakse uduste piiridega mõistetega.

Ministri arhailine ideaal

Ministri õpetamisideaal langeb paljuski kokku selle arhailise õpetamislaadiga, mida ta kirjeldab oma sõnavõtu alguses. Justkui tahaks tagasi pöörduda aega, mil loengut pidas teadlane, kes jagas „tõdemusi, milleni ta oli ise jõudnud, või seadusi, mis ta oli ise avastanud”. Aaviksoo väitel on loengupidamise üle võtnud lektorid, kes jagavad ajast ja arust teavet, mida on „kuskilt lugenud ja endale selgeks teinud”. Selle asemel tuleks rõhku panna praktiliste oskuste arendamisele, mida saab nähtavasti teha praktikumides ja seminarides.

Selgusetuks jäi, kes siis ikkagi peaks loenguid, praktikume ja seminare pidama. Vähendades loengute osakaalu ning vastavalt suurendades praktikumide ja seminaride hulka, suureneks oluliselt õppejõudude õppetöine koormus. See tähendaks õppetööd massidele väikestes gruppides. Seda ei saaks läbi viia teadlased, sest nii kaotaksid nad teadusetegemiseks hädavajaliku aja. Ammugi ei saaks teadlased tohutut hulka üliõpilasi kogu stuudiumi vältel individuaalselt juhendada.

Seega peaksid praktilisemaid õppevorme teostama lektorid, assistendid ja kraadiõppurid. Teadlastele jääksid spetsiifilise sisuga loengud, kus saab pigem edastada värskeid teadmisi ja teadustulemusi kui arendada praktilisi oskusi ja kriitilist mõtlemisvõimet. Mil määral ühtib see perspektiiv ministri poolt soovituga, on raske tema jutu põhjal öelda. Aga nii või teisiti on teadmata, kust võetakse inim-, aja- ja raharessursid üleminekuks massiloengutelt seminariõppele.

Loengud on vajalikud, sest neis ei jagata ainult teadmisi, vaid seletatakse, mis õpikus või muus kättesaadavas õppematerjalis kirjas, juhatatakse kirjapandu juurde ja sisse. On küllalt erialasid, kus alusteadmised aastate jooksul oluliselt ei muutu ja need tuleb ülikoolidesse võetud massidele edasi anda. Loeng mitmesajalisele kuulajaskonnale ei ole parim vorm, aga see taust on hädavajalik spetsiifilisemate teemade mõistmiseks.

Loengumahu vähendamist ja iseseisva töö mahu suurendamist võib muidugi kaaluda ja läbi mõelda, samuti võimalikke mooduseid praktikumide ja seminaride osakaalu tõstmiseks, aga paluks rohkem selgust mõttekäikudes ning ülikoolis õpetamise oludega arvestamist.

Roomet Jakapi, Tartu ülikooli filosoofia vanemteadur