Link kopeeritud!

Roomet Jakapi: Kas juhtida bussi või teadureid?

 (182)
Roomet Jakapi: Kas juhtida bussi või teadureid?
Roomet Jakapi.

Bussifirma Sebe bussijuhtide brutopalk kommertsliinidel küünib 1300 euroni kuus, võis äsja uudistest lugeda. Seda teada saada oli ühtaegu tore ja nukker.

Pole põhjust kahelda bussijuhtide professionaalsuses ega nende töö väärtuslikkuses. Kui firma esindaja nimetatud palgasummad tõele vastavad, on üksnes meeldiv tõdeda, et suudetakse töötajaile väärilist palka maksta. Meie avalik-õiguslikud ülikoolid seda enamasti ei suuda.

Toon võrdluseks Tartu ülikooli akadeemiliste töötajate miinimumkuupalgamäärad (bruto), mis on internetis vabalt kättesaadavad. Assistent ja õpetaja 590, lektor ja teadur 690, dotsent ja vanemteadur 1010, professor ja juhtivteadur 1330 eurot kuus.

Ülikooli jõukamate allüksuste palgad võivad tegelikult olla märksa kõrgemad. Ent paljudes allüksustes raha napib ja makstakse nii vähe kui võimalik. Lisaülesannete eest võidakse maksta mõõdukat lisatasu. Palgaarvestuse ja -läbirääkimiste aluseks on aga needsamad miinimummäärad. Töötajate tegelikud palgad pole avalikud, kuid kolleegidega vesteldes olen aru saanud, et paljud saavadki miinimumi või ainult veidi rohkem. Samuti teistes ülikoolides. Seega annavad kõnealused palgamäärad sisukat ja kõnekat infot akadeemiliste töötajate eluolu kohta.

Näitasin ülikooli palgatabelit juristist sõbrale. Ta naeris, lihtsalt naeris – mitte parastades, vaid imestades tema jaoks absurdselt väikeste palgasummade üle. Seejärel postitasin need arvud Facebooki seinale. Mõnigi haritud spetsialist imestas ja heitis nalja, eriti assistendi palga üle. Ülikoolide töötajad ei imestanud, vaid jagasid täiendavat teavet, mõned väljendasid soovi, et ükskord ometi keegi sel teemal avalikult sõna võtaks.

Samal teemal:

Õppejõud vaikivad

Kooliõpetajate häält on palgaküsimustes kuulda. Õpetajaid on suhteliselt palju, nende hääl siiski loeb, nii avalikkuses üldse kui ka valimistel. Kuivõrd see olukorda parandab, näitab aeg. Õppejõud aga vaikivad, ehkki õige paljud neist virelevad või vähemalt tunnevad, et palk on alandav. See on alandav ja ebaadekvaatne arvestades seda, kui pikka ja põhjalikku ettevalmistust nõuab akadeemiline töö ja kui häälekalt nõutakse meie teadlastelt rahvusvahelist tipptaset. Akadeemiline töökoht ülikoolis võiks olla prestiižne, aga tundub, et ei ole. Aukartust tekitab ehk üksnes professori tiitel, aga kindlasti mitte professori miinimumkuupalgamäär. Teiste ametikohtade mainest ei maksa rääkidagi.

Kuidas peaksid sellised palgad motiveerima noort andekat inimest teadlase ja õppejõu karjääri valima? Mis sõnumi need andmed ülikoolis õppijale edastavad? Mida on väärt doktorikraad, mille omandamine nõuab aastatepikkust pühendumist ja omajagu eneseohverdust? Piisavalt informeeritud teadushuviline noor võib hakata mõtlema, kas tal tasub tulevikus juhtida teadlaste uurimisrühma või hoopis bussi või midagi muud. Oodatav palk on siin oluline faktor. Noorteadlase idealism ja fanatism ei pruugi kaua kesta. Lõpuks tahaks saada ka raha. Ja elu.

Kas tuleks loota, et õppur ei tunne selle teema vastu huvi, enne kui endal akadeemiliste palgaläbirääkimiste aeg käes? Või tuleks palgamäärad hoopis salastada?

See pole isiklik ulg

Murelikuks ei tee mitte ainult õppejõudude-teadlaste olukord, kes on juba harjunud vaguralt akadeemilist leiba sööma või kõrvaltegevustega lisaraha teenima. Küsimärgi all on nende tulevik, kes alles kõnealuste ametite poole pürgivad või pürgimist kaaluvad.

Et oleks selge: see siin pole isiklik ulg. Teemaks on akadeemiliste töötajate palgatase üldiselt, millest pole viimasel ajal avalikult kuigi palju räägitud. Püüan julgustada kolleege kooliõpetajate eeskujul kõva häälega rahast kõnelema, samuti kutsuda üles avalikule arutelule selle üle, mida on väärt akadeemiliste isikute töö ja kas või kuidas saaks kergitada nende palku.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare