Link kopeeritud!

ROOMET JAKAPI: Konnatiigis konutades

 (51)
ROOMET JAKAPI: Konnatiigis konutades
----

Roomet Jakapi kirjutab, et ka humanitaarteadustes toimub liikumine teaduskeelte säravalt mitmekesisuselt ühtsuse ehk inglise keele suunas.

Ei ole saladus, et õige paljud humanitaarvaldkondade kraadiõppurid juhendavad end sisuliselt ise. Siin on erialati olulisi erinevusi, aga tendents on märgatav. Valitakse teema, millest Eestis keegi suurt või üldse midagi ei jaga, hakatakse põlve otsas nokitsema. Juhendaja kas ei tunne huvi või lihtsalt ei saa aru, millega juhendatav tegeleb.

Kuid seda ei saa talle ette heita, sest võimalikke juhendajaid on vähe. Ei saa ju kõiki kraadiõppureid nende väheste inimeste näo ja huvide järgi kujundada. Olude sunnil ja heast tahtest lastakse noorel inimesel tegeleda sellega, mis teda huvitab. Tehku aga iseseisvalt väitekiri valmis, kaitsku ära. Konnatiigiriigis pole võimalik liikuda teise ülikooli, kus vastava ala asjatundjad. Neid lihtsalt pole.

Tagajärgi on sel iseõppimisel erinevaid. Mõni noor magister peab end ülioriginaalseks mõtlejaks ja suureks spetsialistiks, mida ta ei pruugi olla. Mõni läheb uurimistööga täitsa rappa, ja pole kedagi, kes ta välja tiriks. Tihti toitub kraadiõppur aastaid üksnes võhikute arvamustest ja muljetest. Kes teab, millega ja mil tasemel ta üldse tegeleb...

Karmid nõuded põhjendatud või mitte?

Tartu ülikoolis kehtib karm nõue, et doktoriväitekirja lubatakse kaitsma siis, kui doktorant on avaldanud vähemalt kolm eelretsenseeritud artiklit rahvusvahelise levikuga teadusväljaannetes. Tõsi, ühe või teise osakonna piires võidakse teha mõningaid mööndusi.

See publitseerimisnõue tundub paljudele jabur või ülekohtune. Väliskolleegid tarduvad hämmastusest, kui sellest kuulevad. Ometi on asi keerukam, kui pealtnäha paistab. Ühest küljest on ülekohtune nõuda, et doktorant murraks üksnes omal jõul rahvusvahelisele areenile. Teisalt on mõttetu ja ohtlik publitseerida ja kaitsta väitekirju, mille sisulise kvaliteedi üle puudub kontroll. Võib juhtuda, et töö lubatakse kaitsmisele, ent kohale toodud välisoponent raiub selle pilbasteks. Valu ja jama kui palju! Kui pädevaid välisoponente ei kutsuta, minnakse võhiklikkusega lõpuni välja.

Paraku võib kohustus artikleid avaldada võtta doktorandilt motivatsiooni monograafiat kirjutada.

Humanitaarvaldkondade tavade ja edasise arengu seisukohalt ei pruugi see nähe just rõõmustav olla. Humanitaarteaduslike monograafiate kirjutamine (aga samuti artiklikogumike toimetamine) on Eestis alaväärtustatud. Minagi kaitsesin väitekirjana (edukalt) oma artikleid, saades inspiratsiooni loodusteadlaste väitekirjadest. Täheldasin, et loodusteadlaste artiklid võivad olla töömahukad, ent artikli keskmiseks pikkuseks on kõigest paar-kolm lehekülge väga spetsiifilises ja kummalises inglise keeles. Iga artikli taga näib olevat meeskonnatöö, iga pealkirja all mitme autori nimed.

Noortelt ja vanadelt eesti humanitaaridelt oodatakse seevastu, et nad kirjutaks üksi soravat ingliskeelset (osal erialadel ka muud võõrkeelset) teadusproosat, iga artikkel oma 10–15 lehekülge või rohkem pikk. Seda tingib humanitaarteaduste ja vastavate ajakirjade spetsiifika. Reeglina ei ole humanitaaralade doktorandi artiklitel juhendajast kaasautorit.

Ainult emakeeles kirjutamisest ei piisa

Neile raskustele vaatamata pean nüüd inglise keeles kirjutamist ja publitseerimist huvitavaks, normaalseks ja vajalikuks. Konnatiigis konutades ja üksnes emakeeles kirjutades oleksin teadurina oma kitsamal erialal täiesti üksi, iseenda ainus retsensent ja interpreet. Ainus võimalus mind huvitavate probleemidega tõsiselt tegeleda on osaleda rahvusvahelises mõttevahetuses teadusartiklite ja konverentsiettekannete kaudu.

Paraku on nii, et ka humanitaarteaduste vallas toimub liikumine teaduskeelte säravalt mitmekesisuselt ühtsuse ehk inglise keele suunas. Sellele võib ja teatud määral ka tuleb vastu seista. Emakeeles on võimalik keerukalt ja teaduserialaselt mõelda, aga üksnes siis, kui emakeelsete tõlketekstide, monograafiate ja artiklite kaudu on loodud vastav intellektuaalne keskkond. Humanitaarvaldkondades on see hädavajalik. Samas on see keskkond umbne ja hädine, kui meie humanitaarid ei osale küllaldaselt rahvusvahelises teaduskõneluses.

Loe veel

Siin ei paista muud lahendust kui mõelda, kirjutada ja publitseerida nii mõnes rahvusvahelises kui ka eesti teaduskeeles. Kumbagi teguviisi ei tohiks põlata ega alavääristada.

Nii arenenud tööstusriikides kui ka meil võivad humanitaarid pidada väga autoriteetseks ajakirju ja muid väljaandeid, mis ei kajastu loodusteaduslike mõõdupuude järgi koostatud andmebaasides.

Jah, meie, väikeriigi humanitaarid, peame õppima kirjutama ja publitseerima ingliskeelset teadusproosat. Olud on sellised. Osa vanema põlvkonna tegijaist on oludega kohanenud, osa mitte. Nooremail pääsu ei ole. Ent samavõrd või enamgi peame kõnelema ja kirjutama “selle maa keeles”.

Samal teemal:

• Rein Raud “Humanitaarteaduste hiilgus ja viletsus”, 12. aprill

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare