Link kopeeritud!

Roomet Jakapi: Terendav tudengiparadiis

 (34)
Roomet Jakapi: Terendav tudengiparadiis
Illustratsioon: Hillar Mets.

Kõrgharidusreformi eel tasub heita uuriv ja võrdlev pilk lähimineviku ja oleviku tudengi argiellu. Püüan siin seda teha endise üliõpilase ja praeguse õppejõu vaatenurgast.

Ülikooli astusin ma 1991. aastal ja sattusin õppima usuteadust. Esimese õppeaasta vältel maksti meile rublades stippi ja koos koduse toega võimaldas see äraelamist nii neile, kes olid pärit Tartust, kui ka neile, kes tulid mujalt. Tööl käia ei olnud vaja. Ühikas või agulikorteris elamise kulud polnud suured. Ahjukütte puhul pidid puud ja igal juhul kartulid talveks varutud olema, ülejäänuga tuldi jooksvalt toime. Raha polnud palju, aga polnud ka selliseid kulutusi nagu arvuti ja mobiili ostmine. Kõige hädavajaliku hinnad olid talutavad ja meie nõudmised elustandardile üsna väikesed.

Arstitudengid õppisid regulaarselt ja intensiivselt. Meil, humanitaaridel oli palju aega, isegi liiga palju. Kui keeletunnid välja arvata, siis seisnes õppimine semestri vältel põhiliselt loengute kuulamises ja konspekteerimises. Õppejõud esitasid oma materjali, meie ülesanne oli see olulistes aspektides üles tähendada ja eksamil taasesitada. Kirjalikke töid ja kohustuslikku kodulugemist esines semestri kestel vähe.

Üldiselt õpiti sessi ajal, muul ajal hariti end loengutes, aga ka tšilliti ja prassiti. Üsna palju ja üksnes huvist lähtudes käidi kuulamas teiste erialade loenguid. Hommikul, päeval või õhtul. Me saime rahulikult välja magada. Võisime endale lubada terveid päevi kohvikus diskuteerides ja kevadise Emajõe kaldal peesitades. Tagasivaates mitme paradiisliku joonega tudengielu. Idealistlikult ja sotsialistlikult mõnus.

Rahareform, õppelaen, stipendiumisüsteemi ümbertegu ja paljud muud faktorid tõid järgnevail aastail me elukorraldusse muutusi, aga need ei olnud radikaalsed. Polnud hirmsat koormust ega pinget. Enamik ei käinud õpingute ajal tööl.

Üheksakümnendate esimesel poolel õppisid paljud muretsemata, mida valitud erialaga tulevikus peale hakata. Väljakujunemata rollijaotusega ühiskonnas leiti pärast õpinguid võrdlemisi kergesti haridustasemele vastavat tööd ka hoopis muul alal, olgu siis tutvustega, edasiõppimisega või lihtsalt kandideerides. Kahtlemata olid tollasel asjakorraldusel suured puudused, muu hulgas usinalt õppima motiveerimise mõttes. Aga kokkuvõttes jäid meile head mälestused ja hea haridus. Ent mu eesmärk pole siin sugugi õhata vanade aegade järele, vaid kogemuse ja vaatluste najal näidata, kui erinev eelkirjeldatust on tudengite igapäevane olukord praegu. On võimalik, et paljud endistel aegadel õppinud ei suuda praeguse tudengi eluolu mõista.

Teame ju, et ühikate ja erakate üürihinnad, toiduhinnad ja muud hinnad on tohutult tõusnud. Stipendiumi saavad vähesed, toetused on elukallidust arvestades väga tagasihoidlikud. Paljud vanemad lihtsalt ei saa oma laste õpinguid rahaliselt toetada. Õppelaenu võttes ei saa enam loota selle kustutamisele tulevikus.

Samal ajal on tunda suurt ühiskondlikku survet olla edukas, teenida hästi ja kulutada palju. Kuidas siis sellistes oludes õpitakse ja elatakse? Vastus on silmanähtav. Tudeng teenindab sind kohvikus ja kõrtsis, poes ja bensiinijaamas. Tudeng on valvur, lapsehoidja, sekretär, transporditööline. Peale selle teeb juhutöid. Lühidalt, teeb mitteerialast tööd, et ära elada. Või selleks, et püsida enda jaoks normaalsel elujärjel. Erialast tööd pole sageli kusagilt võtta.

Töötamise vahepeal tudeng õpib. Ta kurdab stressi, väsimuse ja ajapuuduse üle. Ja see on statsionaarõpe, mitte kaugõpe! Sealjuures on nii töö- kui ka õpielu tunduvalt intensiivsem kui aastate eest. Logardeid ja nihverdajaid leidub ka, nagu alati, aga see ei ole põhiprobleem ega seleta õpingute katkestajate ja venitajate suurt arvu.

Helge tudengielu, kus ainus töö kogu stuudiumi vältel on õppimine, on jõuka vähemuse privileeg. Bakalaureusetöid juhendades tean, et mõnigi tudeng tuleb mu kabinetti töölt, mitte raamatukogust, ja läheb sinna tagasi. See on reaalsus, tudengi vägagi piiratud ajaressurss, millega ka õppejõul tuleb teataval määral arvestada. Aga millal küll peaks üliõpilane veel osalema ainekursustel, mille ta on valinud silmaringi laiendamiseks, mitte õppekava täitmiseks?

Loe veel

On alust arvata, et tudeng, kes mitme aasta vältel pidevalt (mitteerialasel) tööl käib, ei saa vanematelt ja riigilt piisavalt toetust, et ära elada ja õppimisele keskenduda. Või tahab pelgast äraelamisest paremat elu. Kavandatava reformi üks soovitud tagajärg, nagu ma aru saan, on see, et tubli üliõpilane saab pühenduda õppimisele ega pea selle kõrvalt töötama. Kui nii, siis tuleks reformi ettevalmistamisel palju tõsisemalt arvesse võtta seniseid uuringuid tudengite toimetuleku, kulutuste, vajaduste ja tehtud valikute põhjuste kohta ning vajaduse korral teha neid uuringuid veel ja põhjalikumalt. Teisiti ei saa välja töötada realistlikku tugisüsteemi.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare