ROY STRIDER: Eestist saab politseiriik
Samuti tahetakse anda politseile võimalus piirata kuni 12 tunniks inimeste viibimist teatud kohas. Politsei aktiivsete kaitsevahendite nimekirja tahetakse lisada jalarauad, rihmad, nöörid, kaablivitsad jne.
Pärast kavandatavat avaliku koosoleku seaduse muutmist ei ole politsei enam kohustatud inimestele teatama, kui nende eraelu puutumatust on jälitustoiminguga riivatud. See tähendab ühemõtteliselt seda, et seaduseparanduse jõustumisel saab Eestist lähitulevikus politseiriik.
Vastupidiselt üldlevinud arusaamale ei kanna enamik meeleavaldajaid maske seetõttu, et anonüümsuse sildi all mõne vorstipoe aken sisse virutada või kellegi auto põlema pista.
Nägu varjatakse Eestis sellepärast, et salapolitseil on kombeks kõiki meeleavaldustest osavõtjaid pildistada. Parim näide sellest on “Janeki juhtum”, kus Birma munkade ja demokraatia toetuseks korraldatud rahumeelsel registreeritud meeleavaldusel puges end Postimehe fotograafiks valetanud piltnik meeleavaldajatele sõna otseses mõttes objektiiviga kapuutsi alla, et kõik demokraatia pooldajad saaksid tuvastatud ja kataloogitud.
Maski kantakse ka seetõttu, et Eesti on väikene ja üsna sallimatu riik. Kõik pildistavad kõikjal kõiki. Kuid enamik inimesi ei ole barrikaadidel revolutsionäärid, kellel on ideede nimel ükskõik, kas võtta vastu avalik häbipost, vangla või repressioonid. Homoparaadil armastusevabadust toetav demonstrant võib näiteks TV vahendusel oma kodukohas kuulsust kogudes sattuda tagakiusamise ohvriks. Rassismivastasel piketil osalevate noorte pildid rändavad lisaks kapole ka neonatside arvutitesse, kes koostavad Rate.ee, Orkuti ja teiste netiportaalide põhjal massist erinevate isikute illegaalseid andmebaase. Poliitiliste vaadete pärast juba kiusatakse ja pekstakse noori tänavatel. Nõnda tekitab riik meeleavaldajate vastu ebatervet huvi tundes ise maskistumist. Kes tahaks sattuda kapo arvutisüsteemi munkade pärast, kes on kuskil Birmas? Parem mitte toppida oma nina mingisse demokraatiasse või mis selle asja nimi oligi...
Nõrkuse tundemärk
Meeleavaldamist kui üht ja peamist võimalust demokraatlikus riigis oma sõnaõigust teostada ei aktsepteeri enamik Eesti tööandjaid kui legitiimset tegevust. Oma töötaja fotot ajalehes märgates käsitletakse demonstratsioonil osalemist jonni ja marodöörlusena, mistõttu peavad meeleavaldajad oma identiteeti varjama, et mitte kaotada töökohta. Demonstrantide all ei pea ma siin silmas kokk Ženjat, seda pronksiööl poode rüüstanud staarvandaali.
Õiguskaitseorganite püüdlused on mõistetavad. Tahavad nad ju vaid tõhustada avaliku korra kaitset ja muuta oma niigi raske töö lihtsamaks. Praegune aeg annab suurepärase võimaluse üritada totaalkontrolli, see võib läbi minna. Kaugel ei ole aeg, mil biomeetrilised passid, sõrme- ja silmajäljed, DNA-proovid muudetakse tingimusteta kõikjal läänemaailmas kohustuslikuks. Aga veel enne hakkavad inimesed sellele jamale vastu. “Kas hakkate varsti mu mõtteid ka lugema? Ma pean silmas neid, mida ma MSN-i või meilidesse kirja ei pane? Neid, millest ma telefonis ei räägi?” küsitakse siis, ja õigustatult.
Kuskil ei ole süsteem saanud demokraatlike meeleavaldajatega hakkama kehtivate mängureeglite kohaselt. Seaduste karmistamine on nõrkuse tundemärk ja meeleavalduste laienedes karmistatakse seadusi hoogsalt. Nõnda luuakse hulganisti lisavõimalusi, et tülikaid demonstrante pildilt ära koristada. Salliga näo varjamine kriminaliseeritakse. Tsiviilne allumatus kriminaliseeritakse. Tumeda kapuutsiga jaki kandmine saadab vanglasse. Järgmine samm on tsensuuri kehtestamine ajakirjanduses ja interneti kasutamise võimaluste piiramine, sest ilmneb: jälitus- ja salvestustegevuse käigus kogutud teabe põhjal tuleb kahtlustatavaks kuulutada nii suur hulk isikuid, et nende füüsiliseks kontrolliks, karistamiseks ja isoleerimiseks ei jätku inimesi.
Kõik see, juhin tähelepanu, toimub aga “meie kõigi turvalisuse huvides”. Turvalisuse diskursus muutub kontrolli diskursuseks. Olgu öeldud, et ma ei õigusta pronksiöödel märatsenuid. Aga kahetsen väga, et seoses pronksiöödega on riik saanud enda kätte võimsa mõõga – suuremat kontrolli pooldava avaliku arvamuse. Vaadake ette, inimesed! Te annate oma vabadused vabatahtlikult käest!
