Eestis on seksismi ja kapitalismi ühinemine tekitamas ühiskonna pornostumist, kuid paljud inimesed selles probleemi ei näe.

Tänapäeva tsiviliseeritud maailmas on seksism mineviku jäänukina vaid üks rõhumise liik, nagu ka näiteks rassism, fasˇism jne. Soolise diskrimineerimise “koolitus” algab lapsepõlves halvustavate vihjete ja naljakestega vastassoo aadressil, jätkub koolipõlves ületähtsustatud eristamisega, areneb täiseas põlastavateks näkkuütlemisteks ning võib lõppeda otsese vägivallaga “eitede”, “mees-sigade”, “pedede”, “värdjate” jne vastu.

Sotsiaalsete katkude kasvulava

Seksism väljendub perevägivallas (mis on eri probleemide koosmõjuna levinud eriti maapiirkondades). Seksism väljendub Tallinna vanalinna muutumises punaste laternate keskuseks, kus inglise poissmeeste vallutatud pubides suhtutakse naistesse kui lõdva püksikummiga, sotsiaalselt ja majanduslikult rahuldamata seksobjektidesse. Seksism on tänapäeva ööklubide tantsupõrandatel regulaarse elava lihaturu uus traditsioon, kus inimkeha ostetakse ja müüakse ilma pikema tseremooniata. Kui ostetakse keha, järelikult saab müüa ka hinge?

Eesti on alates taasiseseisvumisest olnud mitme huvitava sotsiaalse katku põnev kasvu- ja katselava, kus sootsiumi lõikes põrkuvad ning segunevad eri generatsioonide erinevad suhtumised. Uus aeg on toonud endaga vähemalt sama palju topelt-

standardeid ja silmakirjalikkust kui Nõukogude perioodil, paljut nendega toimuvat ei taha või ei oska inimesed endale teadvustada.

Nõnda lõikuvad ka eri vaated soolisele diskrimineerimisele ja seksile. Konservatiivne, traditsioonilisi väärtuseid kaitsev pereisa võib õhtuti nautida televisiooni vahendusel talle karastusjooki müüvat poolpaljast teismelist, nägemata sellises reklaamis midagi sobimatut. Nõukogude ajal sündinud inimesel on raske ümber orienteeruda: seks alla 16-aastase isikuga ja homoseksuaalsus olid kriminaliseeritud, nüüd on justkui kõik lubatud. Vanad väärtussüsteemid ei tööta enam, uutes ei orienteeruta. Õigemini, neid polegi – puudub üks domineeriv paradigma nagu katoliiklikes maades või endisel “suurel kodumaal”.

Seksismi õhutav tänapäeva näidisseksuaalsus on suures osas konstrueeritud. Selle kuvandi peamisteks arhitektideks on mainstream’i lipulaevad: meelelahutustööstus ja massimeedia. Seksuaalsus on kaup, mis on allutatud müümisele ja turu käitumisloogikale. Näiteks on seksism laialt levinud popmuusikas, mis on kujundanud ja kujundab mitme põlvkonna maailmapilti ja väärtushinnanguid. Hiphoppi, R’n’B-d on peetud peaaegu sajaprotsendiliselt sooliselt diskrimineerivaks muusikaks. Eesti probleemi põhjus võib olla kodanike sel määral moondunud väärtushinnangutes, et sellist olukorda peetakse normaalseks ja järgimist väärivaks. Ma ei pane imeks, et alaealised ei saa enam elada ilma tänaval paljast tagumikku näitamata ning internet kubiseb napilt riietatud kergemeelsetest tütarlastest. Selle taga on hiiglaslik tööstus, mis kujundab väga kindlat pilti sellest, mis on ilus ja seksikas. Pideva rahulolematuse tekitamine on hea pinnas tarbimise õhutamisele.

“Kui sa ei ole anoreksikust babe ega mahu kitsastesse (tööstuse poolt loodud) kriteeriumitesse, siis on sul midagi viga. Viga annab parandada, kui ostad teatud kaubamärke ning seksikaid ja trendikaid tooteid. Siis võib juhtuda, et muutud atraktiivseks teistele (kuid ettevaatust – võib ka mitte juhtuda!).”

Seks — jah, seksism — ei!

Uued rollid näivad konservatiivsetele inimestele ebaturvalistena. Loomulikult ollakse liberaalne uuenduste vastu, mis tunduvad inimestele mugavad ja mõnusad. Kõige ebamugava suhtes käitub mass üle keskmise konservatiivselt, kartes uusi kohustusi ja suuremat vastutust. Siiski on ühiskonnas elades vastutus kohustuslik.

Eneseteadlik seksuaalsus ja seksismi vastu võitlemine on lahendused, mis tuleks haakida Põhjamaades juba aset leidnud pererollide ümberkujundamisega ning võrdsete võimaluste ja palgatingimuste juurutamisega ühiskonnas. Enesekesksus ja infopuudus ei ole tänapäeval kõrvaldamatud muutumise takistused. Muutumas on isegi seksismi kantsina läbi aastasadade trooninud roomakatoliku kirik.

Ja lõpetuseks veel üks seksismi lakmuspaber: Eestis ning Küprosel on meeste ja naiste palgavahe 25 protsenti, millega juhime negatiivses mõttes Euroopa Liidu vastavat edetabelit. Seksism on massiliselt aktsepteeritud suhtumine, kuid seda tekitab iga inimene eraldi. Jah, meil pole sündides võimalik valida enda sugu, kuid elades saame valida oma vaateid. Uus aeg ei nõua uusi inimesi. Uus aeg nõuab uut tolerantsi!